Katrin Nyman-Metcalf

FOTO: Erakogu

Eestlased kipuvad suhtuma pagulastesse nii, nagu nad ise ei saaks eluilmas sellisesse staatusse sattuda, kirjutab TTÜ professor Katrin Nyman-Metcalf Postimehe arvamusportaali väitluse lõppsõnas.

Maailm on õnneks tänapäeval teine kui Teise maailmasõja ajal. Palju võiks parem olla, aga siiski on arenenud rahvusvaheline õigus ja inimõigused ning ka arusaam, et on olemas inimkond ja rahvusvaheline solidaarsus.

Sellest peaksid aru saama kõik, aga need rahvad, kes ise on lähiajaloos palju kannatud peaksid ekstra hästi aru saama, mida see tegelikkuses tähendab. See on see, mida eesti pagulaste kogemus peaks tähendama tänases debattis. Ei saa ju olla nii, et need riigid, kes on «süüdi» on ainukesed, kes on kohustatud pagulastele varjupaika andma? See tähendaks, et turvalisi varjupaiku ei olekski, kuna neid ju leiab sealt, kus ei ole konflikti.

Ajatakse segamini eelarvamused isikute vastu ja rahulolematus asüülipoliitikaga. Hea asüülipoliitika ei tähenda, et kõik saavad riiki jääda. Peab olema õiglaseid ja humaanseid reegleid selleks, et otsustada, kes saab riiki jääda.

Need, kes suudavad reisida teisest maailma otsast, on tavaliselt ettevõtlikud ja suudaksid olla väga olulised panustajad ühiskonda. Et neil ei lubata tööd otsida, taotluste läbivaatamine venib ja inimesed elavad ebakindluses, neid peetakse kui vange ühiskonnast eemal – see ei ole taotlejate süü. Eesti pagulased said õnneks (suuremalt osalt) varjupaika, said elu üles ehitada ja ka olla Eestile toeks – okupatsiooni ajal ja taasiseseisvumisel .

Kahjuks on ikka näha vaenulikust välismaalaste vastu. Eestlane ise – ükskõik, kus ta ka ei ole – ei ole vist kunagi välismaalane! Meid peaks entusiastlikult vastu võtma kas Austraalias või Rootsis – oleme ju tublid, targad ja ilusad.

Et teisest rahvusest inimene saaks sama väärtuslik olla ka uuele kodumaale, seda on raske uskuda (kahjuks ka osa eesti pagulaste hulgas muudes riikides). Ikka paistab arvamus, et põgenikud maksavad. Jah, maksavad veidi aega ja siis muutuvad maksumaksjateks, tarbijateks, arvamusliidriteks – nagu eestlased mujal. Mõni on laisk ja loll, just nagu mõni eestlane.

Kui palju riik maksab nendele, on riigi poliitika asi – ega laisk ja loll raha kätte saa, kui see ei ole seaduste (oma poliitikute tehtud) alusel nii määratud. EL ega ükski teine organisatsioon ei kohusta riike sotsiaalpoliitika üksikasjades.

Kahjuks on osal eestlastel veel teatud nõukogudelik ensekindlusepuudus: iga välismaalane ei tule siia Eestit muutma. Kui siin on elu hea, tahetakse siin hästi elada – säilitades oma kultuur, aga samas ka panustades ühiskonda. Väliseestlased on näidanud, et see on täiesti võimalik!