Mikk Sarv.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Silvi Vare äsja ilmunud sõnaperede raamatus «Eesti keele sõnapered» (Eesti Keele Sihtasutus 2012) on meie keele suurimateks sõnaperedeks sõnade maa ja töö ümber moodustunud sõnapered 1400 sõnaga. Arvukuselt järgmised sõnapered on pea poole väiksemad, 800-sõnalised. Selline tõsiasi on tähendusrikas. Millegipärast on just need kaks sõna meie meelest nii olulised, et moodustame neist rohkem uusi sõnu kui kõigist teistest. Iseloomulikult on olemas on ka sõnad maatöö ja töömaa.

Maa-sõnast võis seda küll oodata – meie rahva varasem enesenimetus maarahvas, nii nagu ka meie keele varasem nimetamine maakeeleks toetab seda. Meil on maatargad, maaemad, maaisad, maavanaemad, maatõud, maailm – kõik hea algabki maast. Maa on püha, eriti ühel päeval aastas – suurel ristipäeval ehk taevaminemispühal, 40 päeva pärast lihavõttepühi. Vadjalaste jaoks oli selle päeva nimeks maahingamispäev, sisuliselt ka meie maal. Sel päeval ei tohtinud maad kaevata ega künda, samuti ei tohtinud viga teha millelegi, mis maast kasvas. Kaugel Obi jõe ääres on hõimurahvas mansid, kelle keeles oma asumisala nimeks on samuti Maa. Sama sõna on samas tähenduses veel paljudel rahvastel, kuuldavasti India ookeani ääres draviidi rahvastel, samuti Põhja-Ameerika kirdeosas algonkini rahvastel. Nii võib tõesti öelda, et maarahvas olla on uhke ja hää!

Veelgi põnevam on lugu sõnaga töö. Paarkümmend aastat tagasi korraldasime Ülo Vooglaiu juhtimisel Raplamaal Pirgu Arenduskeskuses arutelupäeva, et lahti mõtestada sõna «töö». Tõdesime, et meie keeles ei ole sel sõnal negatiivselt mõjuvaid seoseid, nagu näiteks venekeelsete sõnade rabota – ‘töö’ seos sõnaga rab – ‘ori’ või sõna trud ‘töö’ seos sõnaga trudno – ‘raske’. Vooglaid sõnastas päeva lõpuks: «Töö on eesmärgistatud tegevus tarbimisväärtusega toote valmistamiseks, teenuse osutamiseks või keskkonna korrastamiseks.»

Meenutades vanasõnu ja ütlemisi töö kohta, avardub pilt veelgi. Tööd ei tohi narrida, narrid tööd ühe korra, narrib töö sind üheksa korda. Töö tahab tegemist. Neis väljendites on töö iseseisev vaimne olend, kellel on eneseväärikus ning võime inimest tegutsema panna. Mäletan lugu oma vanaisast, kes teise ilmasõja lõpul sõja eest mõnisada kilomeetrit lääne poole sõitis, kuid siis kodutallu tagasi pöördus, sest «kaer tahtis niitmist». Tööinimest ei tohi segada. Kui tööle jõudu soovida, jõuab tööga kiiremini valmis.

Töö on omaette vaimne seisund, millesse süüvitakse ja kust naastakse. Töö on meie keeles ja meeles midagi palju enamat kui elatise teenimise viis.

Voldemar Miller kõneles Saaremaa külade tavast, kus augustis rehekütmise aegu mahapõlenud talu taastati küla ühistööna mardipäevaks. Külakogukond oskas end kokku võtta. «Teeme ära!» on suutnud sellist töövaimu ja vaimustust levitada üle kogu maailma. Selles tegemises on kokku saanud mõlemad pooled – lugupidamine nii maast kui tööst.

Maaga sidet hoiab meie tava käia jaanipäeval ja jõulude aegu lähedaste haudadel küünlaid süütamas. Eelnevate põlvkondade ja nende tehtud töö mäletamine neist lugusid vestes aitab meil oma töödega lihtsamalt toime tulla. Teised rahvad teavad meid asjalike ja pühendunud töötegijatena, kes ei hooli viita aega tühjale sissejuhatavale jutule, vaid tahavad kohe töö juurde asuda. Hea töö vaimustab, teeb tegijale hea enesetunde – töö kiidab tegijat.

Mõlema sõnapere tähenduste mõistmisele tasub õppimisi kavandades enam tähelepanu pühendada. Võiks mõelda maaõpetuse peale kooli õppekavas, nii nagu ka tööõpetuse peale nende sõnade sügavamas tähenduses. Muidugi on kõige parem õpetaja meie keel ise, kuid kui mõistame liikuda suunas, kuhu keel meid juhib, laabuvad kõik tegemised ladusamalt ja mõnusamalt.