Abdul Turay: britid ja referendumid

Abdul Turay Foto: Pm

Kolumnist Abdul Turay kirjutab, et lubades oma valimisvõidu korral referendumit Suurbritannia kuulumise küsimuses ELi, tegi peaminister Cameron end juba ette kaotajaks.

Lugejad on kahtlemata kuulnud, et peaminister David Cameron teatas möödunud kuul, et kui ta võidab 2015. aasta valimised, alustab ta kõnelusi seniste Euroopa lepingute üle ja korraldab seejärel rahvahääletuse Suurbritannia kuulumise asjus Euroopa Liitu.

Televisioonis ja Eesti ajakirjanduses on seda rohkelt analüüsitud. See võib viia Euroopa lagunemiseni. Igatahes ei aita see kuidagi ega midagi edasi.

Mingit referendumit ei tule. Referendum sõltub sellest, kas konservatiivid võidavad järgmised valimised, ning oma erakonna paadunud euroskeptikutele järele andes Cameron lihtsalt kindlustas, et ta ise ja tema partei kaotavad. Põhjused on keerulised, kuid ma üritan neist siiski kõnelda.

Euroskeptikud ehk väikeinglased on juba väga vana inglise inimtüüp. Nad usuvad kindlameelselt, et Inglismaa ja ülejäänud Euroopa vahel valitseb kvalitatiivne erinevus.

Väikeinglased usuvad, et Euroopat on alati valitsenud despoodid, nurjatud diktaatorid, sotsialistlikud kollektivistid ja muud ebameeldivad tegelased, samal ajal kui saareriik Inglismaa on võinud nautida inimõigusi, õigemini «inglaste õigusi», mis on alates Magna Cartast sajandite vältel aina arenenud ja leidnud väljenduse parlamendis, üldõiguses (common law) ja monarhi troonikõnes.

Selle vaatepunkti järgi tõstsid Ameerika kolooniad 1776. aastal mässu ning lõid uue riigi, et neid õigusi säilitada. Ameerika rajajad tõepoolest kõnelesid «inglaste õigustest», millest toonane kuningas George III üritas üle astuda.

Seepärast on euroskeptikud sama kindlameelselt Ameerika poolt, nagu nad on Euroopa vastu.

Väikeinglased on kentsakas seltskond. Nad ei ole otseselt rassistid, küll aga ksenofoobid. Nad pooldavad kultuuriimperialismi. Euroskeptitsism ehk väikeinglus on vaimu poolest Ameerika erandlikkuse lähisugulane, mõlemal on samad juured.

Inglismaa on «skeptrisaar», Ameerika on «linn mäe peal».

Kuigi Ameerika erandlikkuse eest võitlejad võivad olla välispoliitikas järsud ja visad, võivad nad taotleda ja minevikus ongi taotlenud samu asju nagu praegu euroskeptikud – nimelt isolatsionismi. Ah, «hiilgav isolatsioon».

Väikeinglaslik mentaliteet oli põhjus, miks Suurbritannia ei ühinenud Euroopa Liidu või Euroopa Ühendustega ajal, mil viimane loodi.

See on põhjus, miks Suurbritannia ei kirjutanud aastaid alla Euroopa inimõiguste konventsioonile, ehkki oli Euroopa Nõukogu asutajaliige, mis selle konventsiooni 1953. aastal vastu võttis.

See on ka põhjus, miks Suur­britannia ei tulnud 1944.–1945. aastal Eestit päästma. Briti sõjaaegsed juhid Churchill ja Eden ei suutnud lihtsalt kujutleda, et nende maa võiks võtta Euroopas enda kätte poliitilised ja sõjalised juhtohjad, kuigi nad olid sõja võitnud. Suur­britannia oli omaette saar, see erines ülejäänud Euroopast.

Tähelepanelik lugeja on kindlasti märganud, et ma nimetasin euroskeptikuid väikeinglasteks, mitte väikebrittideks. Ma tegin seda täiesti teadlikult.

Selline mentaliteet ei ole omane Šotimaale. Keskajal olid šotlased inglaste vastu igaveses liidus prantslastega. Seda nimetatakse «vanaks liiduks» ja šotlased ei ole seda sugugi unustanud.

Iseseisvuse eest võitlev Šoti Rahvuspartei (SNP) paiknes poliitikalava servaalal seni, kuni nad hakkasid taotlema sõltumatut Šotimaad Euroopas. Šotimaa on selles mõttes nagu Eesti: nad mõistavad, et õitsengu huvides tuleb neil kuuluda suuremasse liitu. Sestap on hoopis Šotimaa referendum see, mis on tegelikult oluline ja määrab tuleviku palge.

Iseseisvusreferendum peetakse millalgi järgmisel aastal, arvatavasti sügisel. See on lähemale hiilinud salamahti. SNP võitis Šotimaa valimised suure ülekaaluga, olles suutnud kõiki veenda, et ega nad tegelikult iseseisvust väga tõsiselt ei võta.

Nüüd on näha, et nad võtavad seda lausa surmtõsiselt.

Enne Cameroni kõnet ei olnud lood SNP ja teiste separatistide jaoks kuigi roosilised. Küsitlused on aastaid näidanud, et iseseisvuse toetajaid on aina alla 30 protsendi. Lisaks oli SNP eksiarvamuse küüsis, et noored soovivad sõltumatust rohkem kui vanad. Nad soovisid isegi valimisea alandamist kuueteistkümnele eluaastale.

Separatistid ei ole soovinud tunnistada valusat tõde, et noored šotlased on oma meelsuses rohkem britid kui vanem põlvkond.

Just 30. ja 40. eluaastates inimesed veavad iseseisvusvankrit. Šotlastel on pikk mälu ja nad pole unustanud koledaid asju, mis toimusid 1980. aastatel ja millesse ma ei hakka siinkohal süüvima. Nad pole unustanud ka totrat filmi «Kartmatu» («Braveheart»), mida näidati kõigis Šotimaa kinodes.

Noored valijad seda ei mäleta, kuigi ma olen kindel, et nad on näinud «Kartmatut» telerist. Nad mäletavad Blairi ja Browni, kes olid šotlased. Ja kui järele mõelda, siis on ju ka Cameron šoti nimi.

Aga kui šotlased ei soovi eralduda Ühendkuningriigist, ei soovi nad eralduda ka Euroopa Liidust. Üheainsa mõtlematu sammuga andis Cameron separatistidele lööva loosungi. Õieti on see ikka ja sama loosung: iseseisev Šotimaa Euroopas. See võib mõjuda.

Minusugused isamaalised britid ei annaks eales Cameronile andeks, kui šotlased hääletavad iseseisvuse poolt. Minusugused isamaalised britid oleksid meie armsa kodumaa lagundamise pärast Cameroni peale nii vihased, et me pigem pistaksime ta lossitorni kui hääletaksime tema partei poolt.

Isegi inimesed, kes ei hooli liidust, ei hääleta Cameroni poolt. Lüüasaamine näitab Cameroni kaotajana ja kaotajad ei meeldi kellelegi.

Ent isegi siis, kui šotlased ei hääleta iseseisvuse poolt, kaotab Cameron ometi järgmised valimised.

Peamine liitu pooldav erakond Šotimaal on leiboristid. Tööpartei on Šotimaal palju populaarsem kui konservatiivid, keda tuntakse «inglise parteina». Leiboriste on traditsiooniliselt juhtinud šotlased ja eks saigi ju töölisliikumine alguse Šotimaalt. Mitte valitsus, vaid just leiboristid endise rahandusministri Alistair Darlingi juhtimisel sammuvad võitluse esirinnas, mille siht on päästa Ühendkuningriik.

Kui Šotimaa ütleb iseseisvusele «ei», võivad nad minna järgmistele valimistele vastu loosungiga «Vaadake, see oli meie võit». Pealegi võivad nad referendumikampaaniat korraldada üle riigi.

Brittidel on pikk mälu. Meil on komme vahetada valitsus välja vaid umbes korra põlvkonna jooksul: 1980, 1997, 2010. Briti rahvas ei andesta valitsusele majanduslikke katastroofe. Seekord on tõsine võimalus, et leiboristid võidavad. Viimane leiboristide valitsus ei teinud midagi nii rängalt valesti, et inimesed kannaksid ikka veel viha.

Meie, britid, ei ole Euroopa-vastased. Väikeinglased kujutavad endast vaid valjuhäälset vähemust. Briti parteid, kes on tulnud valimistele Euroopa-vastase sõnumiga, on alati kaotanud. Leiboristid soovisid Suurbritannia lahkumist Euroopast 1984. aastal ja kaotasid. Konservatiivid tõstatasid 2001. aasta valimiste eel Euroopa küsimuse ja kaotasid. Kui Cameron astub valimisvõitlusse lubadusega alustada seniste lepingute üle uusi kõnelusi ja pidada rahvahääletus, olgu Šotimaaga või ilma, ta kaotab ning me saame valitsuse, kes suhtub sõbralikumalt Euroopasse – ning seeläbi ka Eestisse.