Priidu Pärna ja Allar Jõks: paheline õigusloome tõi inimesed tänavale

Priidu Pärna. Foto: Toomas Huik

Avaliku teabe seaduse muudatuste eest pärjatakse läinud aasta parimate õigusloome kunstnikena Andrus Aaslaid majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist ja Andrei Korobeinik riigikogust. Halvimaks seaduseks saab aga «vastuvõtmata seadus» ehk seaduslooja tegevusetus, kirjutavad Priidu Pärna ja Allar Jõks.

Kodanike kasvanud südikus, sealhulgas avalikud väljaastumised, olid möödunud aastal tihti seotud mõne kavandatava õigusakti vastuvõtmise või ebapiisava reguleerimisega. Tänu sellele on oluliselt kasvanud inimeste nõudlikkus seaduslooja suhtes ja söakus välja öelda oma arvamus.

Sellisele järeldusele jõudsime 2012. aasta seadusloomet hinnates. ACTAga ühinemine, ESMi ratifitseerimine, kõrgharidusreformi läbiviimine ja erakondade rahastamise mittereguleerimine tõid rahva tänavale. Just hea õigusloome tava mittejärgimine sai põhjuseks, miks seaduslooja liistule tõmmati.

Veebruar on tunnustamise kuu. Ajal kui peaminister annab üle riigi teadus- ja kultuuripreemiaid, maksumaksjad «tänavad» enda kiusajat ning Hollywood jagab Oscareid, otsib vabakond paremaid ja halvemaid seadusi.

Teenusmajanduse Koja eestvõttel teist aastat toimuva võistluse eesmärk on hinnata parimaid ja halvimaid hea õigusloome tava järgijaid. Konkurss võimaldas igaühel esitada kandidaadid ning hääletada nende vahel Postimehe veebiväljaandes. Lisaks tegi oma valiku eri valdkondade esindajaid kaasav komisjon, kelle otsustatut alljärgnevalt vahendame.

Hea õigusloome tava eesmärk on tunnustada seadusloome oivikuid ja võidelda «pahelise õigusloome» vastu, kui kasutada vabariigi presidendi käibele lastud väljendeid.

Tavast on saanud arvestatav mõõdupuu, mille järgi avalikkus ja vaba ajakirjandus on asunud hindama valitsuse ja parlamendi tööd. See on hea näide ühiskonnast, kus tulemus saavutatakse ilma, et kõike peaks seadusega reguleerima. Riigikogu liikme eetikakoodeks võiks seetõttu saada samasuguseks toekaks abivahendiks seadusandliku kogu usaldusväärsuse tõstmisel.

Kuidas siis hinnati 2012. aasta staar- ja väärseaduste nominente? Parimate näidetena koorusid välja aastaid ette valmistatud avaliku teenistuse seadus, töötuskindlustusmaksete alandamine ning avaliku teabe seaduse muudatused. Just viimase seaduse tunnistas komisjon 2012. aasta parimaks seaduseks. Seadusmuudatused muudavad ühiskonna avatumaks ning riigi kogutud info kättesaadavamaks. Läbipaistva riigi kontseptsioon peaks sellega jõudma kohaliku omavalitsuse tasandile.

Rohkem kui seaduse tulemust hinnati selle menetlemise avatust, huvigruppide kaasamist ja vajaduste arvestamist. Konkursile esitaja on auhinna saajat tabavalt nimetanud «üksmeele seaduseks». Aasta parimate õigusloome kunstnikena pärjatakse sellega seoses Andrus Aaslaid majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist ja Andrei Korobeinik riigikogust.

Halvima seaduse kandidaate esitati olulisemalt rohkem. Esile toomist väärivad ESMi ratifitseerimine, kõrgharidusreformi pakett, lubatud töötutoetuste tõstmata jätmine, energiasektoris toimunud katsetused ja erinevate riigi määratud tasude sõnamurdlik tõstmine.

Komisjon ei seadnud auhindu jagades kahtluse alla ühe või teise reformi ja otsuse vajalikkust.

Eeltoodud seaduste ühisnimetajaks olid kiirustav menetlemine, mõjude puudulik hindamine, teisitiarvajate alavääristamine ja oma lubaduste söömine. Näiteks on ministeeriumiametniku ülestunnistus maagaasiseaduse menetlemisel, et eelnõu tarvis ei tehtud asjakohaseid mõjuanalüüse põhjusel, et seadusmuudatuse sisu tuleneb valitsusliidu programmist, kardetavasti mitte erand, vaid reegel.

Sarnast väärpraktikat, kus seaduse mõjude analüüsi asendab ametniku või riigikogu liikme veendumus lahenduse ainuõigsuses, saab murda vaid riigikogu ekspertiisivõimekuse tõstmine ning presidendi ja õiguskantsleri poolt põhiseaduslikkuse järelevalves nõudlikum reageerimine.

Hea õigusloome tavaga ei sobi kokku, kui eelnõu menetlemine riigikogus toimub ebatervete hirmude õhutamise tähe all. Iga eelnõu hädavajalikkust ei tarvitseks põhjendada ohuga Eesti energiajulgeolekule või eurole. Kui me maiade maailmalõpu suutsime üle elada, siis elame ka muu.

Komisjon otsustas pärast pikki vaidlusi, et 2012. aasta halvim seadus on «vastuvõtmata seadus». Saab ju õiguslooja tegevust hinnata lisaks saavutustele ka selle järgi, mis on jäänud tegemata ehk tegevusetuse eest.

Tegemata teoks on erakondade rahastamist korrastava seaduse vastuvõtmata jätmine eelmisel aastal. Õigusloojalt oodatakse tegu. Riigikogu küll tegeleb, leheveergudel jagatakse teavet asjade käigu kohta, kuid avalikkus ootab enamat – kiiremat tempot ning lõpuks ometi silmaga nähtavaid tulemusi. Komisjon juhib selle auhinnaga taas tähelepanu asjaolule, et möödunud aastal lahvatanud lõhestav usaldamatus ja rahulolematus erakonnademokraatia vastu oli paljuski tingitud nõrgast kontrollist erakondade rahastamise üle.

Olukorras, kus erakondade rahastamist puudutava eelnõu menetlemine venib, pälvis komisjoni «tunnustuse» üksmeel ja kiirus, millega riigikogu tegi ühele riigikogu liikmele kohtute seaduse muudatusega materiaalselt hinnatava kingituse.

Postimehe veebilehel osales parima ja halvima seaduse hääletusel ligi 8500 inimest. Neid pole küll nii palju kui näiteks põhiseaduskomisjonis esindatud 24 000 valijat, kuid ka neil on õigus paremale õigusloomele. Postimehe lugejate arvates on konkurentsitult parim töötuskindlustusmakseid alandav seadus ja halvim kõrgharidusreformi pakett.

Lõpetagem positiivselt. Tore, et justiitsministeerium on hakanud ellu viima riigikogus 2010. aastal vastu võetud õiguspoliitika arengusuundi. Õigusloomega toimetatakse rahulikumas tempos, läbimõeldumalt ja kaasavamalt. Sageli sünnib hea seadus huvigruppide ausa kokkuleppena, mitte riigi sunnina.

Siiski on ka altminekuid. Eriti kui pärast igat «Pealtnägija» saadet ETVs on poliitik valmis kinnitama, et seadus vajab kohe muutmist. Rahu, rohkem õigusrahu! Enne seaduse muutmist võiks mõtiskleda, ehk on häda hoopis õigusnormi rakendajate, näiteks kohtutäiturite julguses ja oskuses seadust täita.

Meie 20-aastane põhiseadus ei luba seadusloomelist pädevust ja vastutust kuidagi riigikogult kaaperdada ning loovutada muudele kogudele. Kuid mis on riigikogu liikme töö? Luua avalikust huvist kantud seadusi. Olgu talle majakaks hea õigusloome tava. Ühiskonnalt ootame õigusloojatele tuge. Kõike ei pea valimatult sarjama, pakume ka lahendusi. Meid on hakatud kuulama.

Priidu Pärna on Eesti Juristide Liidu president ja Allar Jõks on Teenusmajanduse Koja juhatuse liige