Online-väitlus.

FOTO: Postimees

Tallinna Tehnikaülikooli professor Katrin Nyman-Metcalf kaitseb täna Postimehe arvamusportaali online-väitluses seisukohta, et väliseestlaste Teise maailmasõja aegne kogemus kohustab Eestit põgenikusõbralikkusele. Talle oponeerib Eesti väitlusseltsi võistkond koosseisus Kristin Parts ja Kaspar Kelder.

Allpool saab lugeda mõlema väitluspoole avakõnesid, kusjuures professor Nyman-Metcalf kirjutab praegu kiiret vasturepliiki eitajate avakõnele, mis ilmub lähiajal selle artikli lõppu. Selle artikli kommentaariumisse on oodatud ka lugejate küsimused, millest parimad esitatakse mõlemale osapoolele väitluse 2. osas ehk ristküsitluses!

KATRIN NYMAN-METCALFI AVAKÕNE
Väliseestlaste kogemus kohustab Eestit põgenikusõbralikkusele

Teised riigid maailmas võimaldasid tuhandetel eestlastel mitte ainult üle elada, vaid elada eestlastena. Suuremalt osalt olid väliseestlased oma asukohamaadele kasulikud ja olid seda ka Eestile.

Võib muidugi vaielda, mis täpselt on väliseestlaste panus taasiseseisvunud Eestile, aga seda panust eitada ei ole kohane. Nii väikesel riigil on vaja oma inimesi. Majanduslikult, kontaktide loomiseks ja riigi toeks eriti rasketel taasiseseisvumise aastatel oli oluline, et oli eestlasi mujal maailmas.

Eesti rahvas peaks saama aru, et aidates tänapäeva pagulasi, täidab riik oma kohustusi inimkonna vastu, võimaldab üksikisikutel üle elada, aga ka riikidel ja rahvustel üle elada. Saab endale ajutiseks – ehk lühikeseks, ehk pikemaks ajaks – tublisid elanikke juurde ja samas täidab oma rolli, kui vastutustundlik riik maailmas. Eesti on edukas, vaba maa ja peaks juba olema piisavalt enesekindlust riigina selleks, et täita ka rahvusvahelist rolli.

Inimesed on Eestist lahkunud aastasadu. Tänapäeval minnakse vabatahtlikult mujale tööle tänu Euroopa Liidu reeglitele. Minu vanavanemad lahkusid küüditamiste ja sundmobilisatsiooni eest lootes, et kodumaalt eemalolek jääb lühikeseks. Nii see ei läinud: vanavanemad surid paguluses ja mina kui nende järeltulija asusin küll elama Eestisse, kuid 60 aastat pärast nende põgenemist.

Pagulaste elu Rootsis algaastatel oli majanduslikult raske, aga veelgi raskem oli uues riigis kohanemine, kuna sinna kolimine ei olnud vaba valik, vaid sundolukorras tehtud.

Minule on mu esivanemate ja rahvuse maa kuues riik, kus ma elan – töötanud olen ligi 40 riigis. Kõik on olnud minu vaba valiku kohaselt. Kui lähed vabatahtlikult ja uudishimust, on olukord hoopis teine kui siis, kui oled sunnitud.

Juriidilised terminid ja reeglid välismaalaste suhtes aetakse tihti segamini. Eestis sätestab välismaalaste seadus üksikasjalikult, kes ja kuidas tohib Eestis elada. Rahvusvahelise kaitse andmise seadus tegeleb varjupaigataotlejatega ja pagulastega. Juba nendesse seadustesse süvenemata näeb erinevusi: riik tohib ise otsustada, keda, kuidas ja miks lubab oma riiki elama. (Säärane otsus võib ka olla tehtud selle kaudu, et liitub organisatsiooniga nagu Euroopa Liit). Pagulaste vastuvõtmine on hoopis midagi muud. Siin täidab riik rahvusvahelist kohustust anda abi ja tuge üleelamiseks. Siin ei ole tegu vabatahtliku hea elu otsinguga. Siin on tegemist üleelamisega.

EESTI VÄITLUSSELTSI VÕISTKONNA AVAKÕNE
Väliseestlaste kogemus ei kohusta Eestit põgenikusõbralikkusele

Lahatav teema on ilmselgelt aktuaalne ja intrigeeriv ning me täname oponenti selle sisulise avamise eest. Kuna jaatava poole avakõnest võib välja lugeda kolm erinevat seisukohta, sooviksime lihtsalt väitluse selguse huvides täpsustust, millist ta neist kaitseb? Väitlusseltsi meeskond arvab, et tänapäevane olukord ei ole minevikuga võrreldav ning rahvusvahelist paguluspoliitikat suunavad praktilised kaalutlused, mitte minevikuvarjud. Oma argumentatsiooni presenteerime läbi kolme punkti, mis on struktureeritud vastavalt võimalikele teematõlgendustele.

Esiteks võib väita, et kuna eestlastest sõjapõgenikel on ajalooliselt läinud hästi, lasub meil kohustus kindlustada hea keskkond ka pagulastele, kes tänasel päeval meie riiki sisenevad.

Näeme, et sihtriikides, kuhu 1940. aastatel suundusime, ei pakutud meile sotsiaalseid garantiisid ja enda äraelatamine oli majandulikult raske, nagu väidab ka oponent oma kõnes. Kuna eestlaste eduloo põhjused ei peitu sihtriikide positiivsetes poliitikates, siis ei ole ka Eestil praegu kohustust pagulaste siinset heaolu prioritiseerida.

Teiseks on võimalus toetada seisukohta, et kuna eestlased, kes pagesid, suutsid kuhugi kanda kinnitada, peaksime kõik varjupaigataotluse esitanud vastu võtma.

Siinkohal on oluline mõista, et riigid, kuhu Eesti pagulased jõudsid, said sisserändest kasu. Näiteks Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa, USA ja Ladina-Ameerika riigid said sisendi meie kvalifitseeritud vähenõudlikust tööjõust.

Kuna tollal oli üldine migratsioon, rääkimata selle strateegilisest regulatsioonist, mida tänapäeva maailmas näeme, palju madalam, võitsid nimetatud riigid oskustööjõust, kes olid valmis töötama väiksema tasu eest kui oma kodanikud.

Tänapäeva pilt aga on kardinaalselt erinev, kuna Eestisse tulevad asüüliotsijad ei täida meie tööturuvajadusi ning ei ole kultuuriliselt niivõrd kergesti integreeritavad kui meie eelmine generatsioon oma sihtkohtades. Seega ei saa meil tänapäeval lasuda kohustust, sest meie riigi jaoks oleks see märgatavalt negatiivsem.

Kolmandaks saab läheneda teemale väites, et põhjus, miks me üldse pagulastega tegeleme, tuleneb meie minevikust. Reaalsuses aga reguleerivad riigid tänapäeval pagulasrännet vastavalt pragmaatilistele kaalutlustele. Teise maailmasõja ajal toimus kogu Euroopast põgenemine Ameerikasse ja Kanadasse, kuid sellegipoolest lükkab EL üle 70 protsendi asüülitaotlustest tagasi.

Selle põhjuseks on peamiselt ressursside puudus ja illegaalse immigratsiooni tekitatud sotsiaalsed lõhed. Sõjapõgenike arv on tänapäeval kasvutrendis, mis tähendab, et lähitulevikus ei pruugi me enam olla olukorras, kus pakume varjupaika 55 inimesele (0,03 inimest tuhande elaniku kohta), vaid seista silmitsi sarnase probleemiga nagu näiteks Prantsusmaa, kus viibib üle 200 000 pagulase (3,2 inimest tuhande elaniku kohta). Seega on Eestile kasulik teha koostööd ülejäänud liikmesriikidega, et mõjusid liidule leevendada, kuid nagu ka teistel riikidel pole meil minevikukohustust kõigi põgenike huve oma enda inimeste omast kõrgemale seada.

KATRIN NYMAN-METCALFI KIIRE VASTUREPLIIK

Pagulastele tuleks kindlustada võimalus uues riigis hakkama saada, tagada miinimumtingimused vahetult pärast saabumist. Peamine on aga PAKKUDA võimalus ise hakkama saada: õigus töötada, õppida. Miks seada pagulaste huve oma enda inimeste omast kõrgemale? Aga miks mitte hoopis samale tasemele?

Oluline on rahvusvaheline solidaarsus. Kas Eesti tahab näha end kui ohver - millegi eest ei vastuta, tahab olla vaba maailma osa ja saada kasu ilma kohustusteta?

Teie teine argument omab teatud rassistilist hõngu: meie, eestlased, oleme nii toredad, et meid kõik tahavad! Väitlejad paistavad teadvat, et on inimesi, kellest ei ole kasu, kes ei suuda midagi õppida.

Ei ole küll ühtegi rahvust, kes ei oleks suutelised üks-kõik mida õppima või kohanema. Pearätikuga naine võib olla sama hea IT-insener kui valge eesti poiss – pigem peab eestlane vaatama eelarvamustest kaugemale. Keegi ei arva, et Eestisse tuleks 55 inimese asemel kohe 550 000. Aga 550 küll meie heaolu ei ohustaks.

Avakõnedele ja vasturepliigile järgneb eraldi artiklis kell 12.30 reaalajas ristküsitlus!

Pagulasteemalised väitlused saavad teoks Postimehe, Eesti Väitlusseltsi, Eesti Inimõiguskeskuse, siseministeeriumi, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) ja Euroopa Pagulasfondi koostöös. Eesti Väitlusseltsi võistkond ei esinda veebidebattides reeglina isiklikku seisukohta.