Imre Mürk: Euroopa majanduskriis ja Eesti õppetunnid

Imre Mürk Foto: Erakogu

Lisaks teadus- ja arendustegevusse investeerimisele, maapiirkondade ergutmisele ja alustavate ettevõtete toetamisele tuleks «visata sõnnikut sellele taimele, mis kasvab» ehk eelisarendada suuri ja kogenud ettevõtteid, kirjutab majandusanalüütik Imre Mürk Postimehe arvamusportaalis.

Ajal, mil maailma tabanud majanduskriisi keskmeks on saamas Euroopas toimuv ning paistab, et kriisi esimese vaatuse lõpuks on Eesti majandus siiski maandunud jalgadele, on aeg teha järeldusi, mida on Eestil sellest kriisist edaspidiseks õppida.

Mõni aeg tagasi tuli Eurostat välja väga ilmeka analüüsiga kriisi mõjust Euroopa Liidu liikmesriikide elanike elustandardile. Esiteks selgus, et sisemajanduse koguprodukt (SKP) kõigub Euroopas elaniku kohta Euroopa keskmise suhtes riikides kuuekordselt.

Saksamaa, Rootsi ja Soome on kriisis oma edu teiste ees veidi kasvatanud ja SKT elaniku kohta on 20 protsenti kõrgem Euroopa keskmisest, kuid Eestis, Lätis ja Leedus on SKP elaniku kohta Euroopa Liidu keskmisest 35 protsenti kuni 50 protsenti madalamad.

Eurostat on mõõtnud ka inimeste elustandardit tegeliku individuaalse tarbimisnäitaja (AIC) järgi. Selgub, et kriisis rohkem kannatanud riikide – Eesti, Läti, Leedu ja Iirimaa – elustandard on Euroopas langenud järsemalt kui SKP elaniku kohta.

Kui 2008. aastal moodustas Eesti tegelik individuaalne tarbimine 64 protsenti Euroopa Liidu keskmisest, siis 2010. aastal 57 protsenti. See tähendab, et kui pankade krediidile toetunud majanduskasv tõstis Euroopas kõiki paate, siis tõusule järgnenud mõõnaperioodil on selgunud, et mõnede riikide mastid on teistest palju madalamale püsti jäänud. Tõsisemad majanduslangused üleelanud riikide (sh Eesti) seas on suurenenud mahajäämus rikkaimatest riikidest.

Mida on selle kriisi esimesest vaatusest Eestil õppida? Esiteks, Eesti majandus on kriisis hästi hakkama saanud paljuski tänu töötlevale tööstusele. Ekspordi, tootlikkuse ja tööhõive kasv töötlevas tööstuse tagas Eesti majanduse jalgadele maandumise. Töötlevas tööstuses oli veel 2010 2. kvartalis tööga hõivatuid vaid 100 000 inimest, aasta hiljem juba 122 000 inimest.

Ekspordi mahtude kasv on viinud Eesti jooksevkonto plussi ja reaalpalk on hakanud tõusma pärast üksteist kvartalit kestnud langust eelkõige tööstuses. Samal ajal kui kaubanduses on reaalpalgad jätkuvalt languses.

Töötleva tööstuse ekspordimahtude kiire taastumine 2009. aasta languse järel ning tööstuse eelmisel aastal loodud uued töökohad on Eesti majandust vee peal hoidnud ajal, mil sisetarbimine on Eestis madalseisus.

Teiseks, tuleb tunnistada, et mahtude taastumisele vaatamata pole Eesti majandus osutunud rahvusvahelises konkurentsis oma sisu poolest dünaamiliselt arenevaks jõuks. See peegeldub jätkuvalt Põhjamaadega võrreldes kordades madalamas tootlikkuses ning Eesti inimeste reaalpalkade jätkuvas seisakus.

Seega edasiseks kasvuks vajab Eesti rohkem töötlevat tööstust ning jõulisemaid struktuurseid muutusi selle tööstuse sisus; rohkem inseneri ja arendustööd, rohkem oma tooteid ning nende tugevat müüki maailmaturgudel.

Kuidas selleni jõuda? Tasub silmas pidada, et Eesti majanduse väliskeskkonna määravad paljuski majanduspoliitilised jõujooned teljel Berliin-Stockholm-Moskva ning ilmselt on Eesti ettevõtetel tulevikus võimalusi sellest kasu lõigata.

Saksamaa ja Põhjala riikide tehnoloogialiidri positsioon maailmas ning Venemaa kasvav tarbimine ja ambitsioon tehnoloogia liidrite liigasse ennast loodusvarade abil sisse osta tugevdavad suure tõenäosusega nende riikide vahelisi majandussuhteid ning Eesti edasised kasvuvõimalused peituvad meie töötleva tööstuse ja logistika sektori kohenemises ja oma niššide väljaarendamises selles Ida-Põhja-Lääne kolmnurgas.

Leian, et majanduspoliitiliselt tasub Eestis lisaks investeeringutele teadus- ja arendustegevusse ja alustavate ettevõtete toetamisele edaspidi silmas pidada ka vanarahva mõtetera - «viska sõnnikut sellele taimele, mis kasvab». See tähendab, et tõhusamaks võib osutuda keskendumine nende ettevõtete arengule, kellel on juba mingi kogemus, oluline suurus ja sellest tulenev majanduslikult suurem mõju, sest neil on suurem potentsiaal tootlikkuse ja müügimahtude kasvuks maailmaturul ning sellepärast ka uute, paremini tasustatud töökohtade loomiseks.

Samal ajal ei tohi Eestis unarusse jätta regionaalse ettevõtluse stimuleerimist maakondlikes keskustes. Vaid uute töökohtade tekkega maakondades saab panna piduri peale ääremaastumisele ning sotsiaalprobleemide esilekerkimisele (eriti Ida-Virumaa asulates).

Loomulikult on majanduslikult heale järjele jõudmisel majanduspoliitilistel otsustel oma oluline roll. Seepärast loodame, et EASi uus juhtkond suudab veenda Põhjala tööstusettevõtteid Eestisse investeerima, ning on  tähtis, et avalik haldusaparaat mõistaks innovaatikat ja selle arendamise võimalusi palju laiemalt kui ainult teadus- ja arendustegevus.

Tootlikkuse kasvule ja uutele investeeringutele tuginev majanduskasv on vananevale ja väheneva tööjõuga Eestile väga oluline. See on ka võimalus tekitamaks vahendeid suhtelise vaesuse probleemidega võitlemiseks. Samas ei tohiks see saada Eesti ainsaks eesmärgiks.

Meil tasub edaspidi rohkem mõtiskleda ka selle üle, miks mõõdavad paljud inimesed elu väärtust Eestis liialt tarbimise võimaluste järgi, unustades, et peanupp pole inimesele antud ainult söömiseks. Kas ei peitu seal ka põhjus, millepärast on Eestis summaarne sündimuskordaja vaid 1,6, kuid rahvastiku arvu püsimajäämiseks oleks tarvis 2,1? Ilmselt peituvad paljud elurõõmu allikad mujal kui vaid rahas. Meie pered vajavad paremat hoolt ja Eesti kultuurilised ning paljud vaimsed rikkused ootavad äratamist.