/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2011/11/26/852689t1h8d1b.jpg)
Killud on pühitud, pilapildid netti üles laetud. Esimesed teaduslikud andmed Tšeljabinski meteoriidi kohta annavad aga aimu, et tegelikult ei olnud sündmuses midagi erakordset.
Arko Olesk: kosmilised külalised
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jah, sedagi on öeldud, et tegu on viimase saja aasta jooksul suurima Maad tabanud taevakiviga. Ei ole kindel, kas me silmad sarnast kosmilist tulevärki enam näha saavadki, lähtudes rehkendusest, et sellise suurusega taevakehad tabavad Maad keskeltläbi kord sajandis. Teisalt, kui loobuda meiekesksest ajaplaanist, oli Maa ajaloo mastaabis tegu miniatuurse ja tavapärase sündmusega. Meie õnneks.
Esialgsetel hinnangutel oli Tšeljabinskis aknaid lõhkunud meteoriidi läbimõõt umbes 17 meetrit ja kaal 10 000 tonni. Võrdluseks: Eesti suurim hiidrahn, Letipea Ehalkivi, on laiuse-pikkuse poolest vaid veidi pisem. Meteoriit liikus läbi Maa atmosfääri kiirusega umbes 64 000 kilomeetrit tunnis, plahvatades paarikümne kilomeetri kõrgusel kildudeks. Plahvatuse võimsus oli ligikaudu 30 korda võimsam kui Hiroshimale heidetud aatomipommi plahvatus, ent omakorda hinnanguliselt 30 korda nõrgem kui 1908. aastal Siberit laastanud Tunguusi katastroof (mis oli arvatavalt komeedi plahvatus atmosfääris). Tšeljabinskis juhtunu annab natukene aimu ka sellest, kuidas võis välja näha Kaali kraatri tekkimine.
Tšeljabinski meteoriidiga seoses, eriti kontekstis samal õhtul Maast mööda lennanud asteroidiga, on esile kerkinud küsimus, kas ja kui palju suudame selliseid lähenevaid taevakehasid avastada. Mööda lennanud asteroidi AD14 läbimõõt oli 45 meetrit, seega mitte oluliselt suurem kui Tšeljabinski kivil. Tema möödalend oli teada ja pikalt ette reklaamitud. Kuid pigem on tegu siiski erandiga.
2004. aastal võis kõigis maailma suuremates uudistekanalites näha esinemas eesti soost Briti parlamendisaadikut Lembit Öpikut. Äsja oli NASA teatanud ühe suure, 300-meetrise läbimõõduga asteroidi võimalikust tulevasest kokkupõrkest Maaga. (Hilisemad trajektooritäpsustused küll selgitasid, et Apophise nime saanud asteroid esialgselt kardetud ohtu ei kujuta.) Lembit, astronoom Ernsti lapselaps, kuulutas väsimatult, et tuleb märksa enam panustada kosmiliste ohtude varajasele avastamisele.
Sest ajast saadik ongi kosmoseagentuurid pühendanud enam teleskoobiaega Maad potentsiaalselt ohustavate objektide leidmisele. Kuid kivist kosmoseprügi tiirleb ilmaruumis tohutult, kõikvõimalikes eri suurustes. Tšeljabinski meteoriidi suurused objektid on liiga pisikesed, et need üldse silma jääksid, rääkimata varasest avastamisest, trajektoori ja võimaliku tabamiskoha välja arvutamisest.
Võib pea anda, et kutsumata kosmilisi külalisi tuleb meile veel, ja pidevalt. Suuremat osa ei pane me lihtsalt tähele, laastavamate ukselekoputus on kosmiline loterii. Ja siis veel see pisiasi, et ühe taevakivi tuleku teadmine on üks asi, kuid ega meil arsenali tema vastu küll ei ole.