FOTO: Urmas Nemvalts

Meie juhid, olgu nad või valitud, ei mõista meie kannatusi. Löök­augud tänavatel lõhuvad autosid ja üksiti perede eelarveid, ent vaid väike osa sellest kahjust jõuab teeomaniku, s.o omavalitsuse või riigi kraesse.

Õigus­aktides on kirjas, milline peab liiklemiseks avatud tee seisukord olema – ei tohi olla auke, mis on laiemad kui 20 cm või sügavamad kui 2,5–5 cm. Samuti on väga selge, et tee seisukorra eest vastutab selle omanik. Mitte näiteks ilmataat, mõni muu müütiline tegelane või loodusnähtus.

Kui meie tänavatel on suured augud, siis selle põhjus on see, et valitud poliitikud – linnas või vallas – pole oma eelarvet tehes arvestanud kulude hulka piisavalt raha teede sõidukõlblikuna pidamiseks ja/või on nad lasknud teid ehitama/hooldama inimesed, kes ei oska seda teha. Kui me kahju tekitamise eest vastutamist ei nõua, siis võime jäädagi rääkima «igast kevadest» ja «halbadest oludest» ning lobiseda seltskondlikult sellest, et Helsingis on tänavad, aga 80 kilomeetrit lõuna pool on miskipärast tänava-nimeline «kartulipõld».

Advokaadid õpetavad juba aastaid avalikult, mida teha, kui löökauku sõitmine on su auto lõhkunud. Esmalt tuleb fikseerida juhtunu asjaolud – kõige kindlam on kutsuda selleks politsei. Seejärel tuleb välja selgitada auto remontimise hind ning esitada teeomanikule kahjunõue. Vandeadvokaat Indrek Sirk kirjutas kolm aastat tagasi (PM 9.04.2010), et ehkki Eesti õiguspraktika soosib kohtuväliste kokkulepete sõlmimist, näitab senine praktika kahjuks, et üldjuhul püüab teeomanik leida võimaluse kahju hüvitamisest keelduda ja kohtuotsuseta tavaliselt kahju ei hüvitata.

Britta Oltjer ja Epp Lumiste advo­kaadi­büroost Aivar Pilv märkisid mõni päev tagasi optimistlikumalt (postimees.ee 17.02), et «kuigi kohtusse pöördumine on reeglina viimane samm, näitab kehtiv kohtupraktika, et reeglina saavutatakse kahju hüvitamise osas kas kompromiss või kannatanule positiivne lahend juba esimeses astmes».

Kõik see eeldab, et kahju on sündinud ühe konkreetse löökaugu tõttu ning õnnetu autoomanik on viitsinud hakata aktiivseks kodanikuks ja esitanud omavalitsusele kahjunõude. Ent augulised teed kulutavad autosid ka järk-järgult, alati ei pruugi juht sündinud kahju kohe märgata jne.

Mõned kümned inimesed iga kevadtalvise nädala kohta, kes oskavad ja jaksavad teeomanikust omavalitsuse või riigiga vaielda, viivad sadade tuhandete kodanike valu poliitikutele natukenegi lähemale.

Laiemalt võiks püüda panna kaalu­kaussidele viletsa tee- ja poliitikutööga kodanikele põhjustatud kannatused ja kulud ühelt ning avalikest eelarvetest «säästetud» kulud teiselt poolt. Kes hoolib?