Professor Ene-Margit Tiit esitlemas oma ülevaateraamatut «Eesti rahvastik. Viis põlvkonda ja kümme loendust.»

FOTO: Toomas Huik

Keskerakonna esimees Edgar Savisaar ei esita raamatus «Tõde Eestist!» mullusest rahvaloendusest rääkides tõde, vaid eksitab lugejaid, analüüsib loenduse metoodikajuht, TÜ emeriitprofessor Ene-Margit Tiit Postimehe arvamusportaalis.

Ene-Margit Tiit.

FOTO: Toomas Huik

Rahvaloendajatele on suur au, kui nende tööd soliidsetes väljaannetes käsitletakse ja kommenteeritakse. Selletõttu pakkusid suurt huvi ka Eesti ühe nimekama poliitiku äsjailmunud raamatu leheküljed 195—196, kus käsitleti äsjast 2011. aasta rahva ja eluruumide loendust.

Kahjuks selgus, et see käsitlus tervikuna oli vaade kõverpeeglis, kusjuures raamatus esitatud väljaütlemistest suur osa olid lausa ekslikud, kajastades raamatu autori arvamusi ja arusaamu, mida miski ei kinnitanud. Ainus faktiline episood esitatud kahel leheküljel pärineb Aluksne linnast, mis teadupoolest Eestis ei paikne ja kuidagi ka Eesti loendust iseloomustada ei saa.

Kõigepealt rahvaloenduse eesmärgist – Edgar Savisaare käsitluses oli rahvaloendus Eesti valitsuse soovil korraldatud paljukiidetud üritus, mis pidi tõestama Eesti rahva elujõulisust ja arenguvõimelisust. Tegelikult oli rahvaloendus ÜRO egiidi all kõikjal maailmas korraldatud ettevõtmine, mille metoodika oli Euroopa jaoks harmoniseerinud ja seadustega paika pannud Euroopa Liidu statistikaamet Eurostat, nii et see oli ühesugune kõigi ELi liikmesriikide jaoks.

Loenduse eesmärk on statistiline – selgitada rahvastiku arvukus ja paiknemine kogu maakeral, kõigil kontinentidel ja riikides ning nende osades, lisaks selgitada rahvastiku jaotus oluliste tunnuste järgi.

Praeguseks on selle (2010. aasta lähiaastail toimunud) loendusvooru käigus loendatud ligi 6,2 miljardit inimest, so 89 protsenti Maa elanikkonnast.

Eesti 2011. aasta rahvaloenduse andmete avaldamise kohta teatab Edgar Savisaar: «Käivad jutud, et lõplike andmete vormis me sellest [kui palju inimesi meie riigis elab] enne kohalike omavalitsuste valimisi aimu ei saa. Ja miks peaksidki parempoolsed poliitikud nende valitsemisvõimet sedavõrd õõnestavaid andmeid enne valimisi avalikkuse ette laskma!»

Rahvaloenduse andmete avaldamine ei sõltu poliitikast ega poliitikutest, olgu need vasakpoolsed, parempoolsed või keskmised, samuti mitte kohalikest või muudest valimistest. Täpselt nagu igasuguse muu statistika, nii ka rahvaloenduse tulemuste avaldamise aeg ei ole valitsuse määratav, vaid sõltub rahvusvahelistest normidest ja statistikaameti töökorraldusest.

Andmete avaldamise aja ja korra määrab vastavalt riikliku statistika seadusele (paragrahv 10) statistikaameti peadirektor. Ebamääraste juttude kuulamise asemel tuleks vaadata statistikaameti kodulehel paiknevat andmete avaldamise ametlikku kava, millest võib näha, et nii kiiresti nagu käesoleva loenduse järel on harva loendusandmeid avaldada suudetud.

Esialgsed andmed avaldati kaks kuud pärast loenduse lõppu, täpsustatud andmed, mis algsetest erinesid vähem kui 0,02 protsendi võrra, 2012. aasta detsembri keskel ja praeguseks on statistikaameti avalikus andmebaasis (http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Rahvaloendus/REL2011/09Rahvastiku_paiknemine/09Rahvastiku_paiknemine.asp) üleval täpsed andmed rahvastiku soo, vanuse, paiknemise, sotsiaalmajandusliku seisundi, rahvuse, kodakondsuse ja töörände kohta. Järgmine kogum andmeid avaldatakse käesoleva aasta märtsis.

Oma järgmise lõigu rasvaselt trükitud pealkirjas väidab Edgar Savisaar, et osa inimesi on loendatud topelt. Järgnevas tekstis on veelgi jõulisem väide «Suur osa inimesi on Eestis topelt loendatud». Tõsi, andmeid, mis sisaldasid ka topeltloendatuid, esitati loenduse kodulehel jooksvalt loenduse ajal (31.12.2011—31.03.2012), sest otse laekumise hetkel ei olnud tehniliselt võimalik korduvaid ankeete kõrvaldada. Loomulikult oli arvude juures ka selgitav tekst andmete sisu selgituseks. Kuid juba esialgsed koondandmed, mis avaldati 2012. aasta maikuus, enam topeltandmeid ei sisaldanud.

Edgar Savisaar väidab ka, et «Esialgsete andmete väljahõiskamise ja ametlike andmete avaldamisega viivitamise poliitiline iva seisnebki selles, et esialged andmed on väga palju positiivsemad…». Tegelikkus osutus siiski vastupidiseks: 2012. aasta detsembris avaldatud lõplik rahvaarv on 2012. aasta mais avaldatud esialgsest rahvaarvust 219 inimese võrra suurem – selle põhjus on, et ebakvaliteetselt täidetud (puuduva isikukoodiga, ebatäpselt kirjutatud nimega) ankeetide põhjal õnnestus tuvastada veel mõningaid loendatud isikuid.

Kokkuvõttes võib kinnitada, et kuna Eesti elanikud on isikukoodidega tuvastatavad, ei ole loendusandmete hulgas korduvalt loendatud isikuid – hoolimata sellest, et mõne isiku kohta loenduse ajal tõepoolest ankeet korduvalt täideti.

Järgmine alapealkiri Edgar Savisaare raamatus on «Peaaegu ükski Eestist lahkunu ei välista tagasitulekut sajaprotsendiliselt». Sellele väitele pole alust vastu vaielda, kuid rahvaloendusega siin seost ei ole.

Küll aga vajab analüüsimist järgmine väide «Kuid ega Eesti rahvaloenduse tulemuste ilustamine ülaltoodu juures pidama jää. Rahvaloenduses läksid Eesti elanikena kirja kõik, kes elasid väljaspool Eestit, kuid deklareerisid oma kavatsust kunagi Eestisse tagasi pöörduda.»

Tegelikkuses midagi niisugust ei toimunud. Eesti elanikena loendati ainult neid ajutiselt välismaal viibinud isikuid, kelle alaline elukoht loendushetkel oli Eestis. Tagasitulemise kavatsust kelleltki ei küsitud. Lihtne on kontrollida, et niisugust küsimust loendusankeedis ei olnud, küll aga on täpselt seletatud, kuidas määratakse inimese alaline elukoht.

Veelgi enam – välismaal viibivate isikute katse end internetis loendada katkestati automaatselt, kui selgus, et nende alaline elukoht on välismaal. Ajutiselt välismaal viibivate, välismaal õppivate või töötavate isikute loendamisel jälgiti täpselt rahvusvahelisi reegleid ja kokkuleppeid, milledest olulisemad on: (1) mingi riik loetakse isiku alalise elukoha riigiks siis, kui ta on viibinud selles riigis vähemalt 12 kuud või kavatseb nii kaua viibida; (2) kui isikul on perekond ja ta töötab oma perekonna elukohast eemal (sh teises riigis), siis loetakse tema alaliseks elukohaks perekonna elukoht juhul, kui ta perekonna juures viibib suurema osa oma töövabast ajast; (3) kõrgkoolis ja keskkoolijärgses kutseõppeasutuses õppiv inimene loetakse õppeasutuse asukoha alaliseks elanikuks. Viimase reegli alusel jäid Eesti püsielanike hulgast välja välismaa ülikoolides õppivad eesti noored, kuid Eesti elanike hulka loeti siinsete ülikoolide välismaadelt pärit tudengid.

Järgmise alapealkirja «Eesti rahvaloenduse metoodika alusel elaks ELis palju rohkem inimesi, kui seal ükskõik mis loogika alusel elada saaks» all kõneldakse lisaks eelmises punktis käsitletud teemale ka Eestis elavate välismaalaste loendamisest.

Siin tuleb täpsustada, mida «välismaalase» all mõistetakse. Loenduse mõttes on välismaalane isik, kelle alaline elukoht on mõnes teises riigis, kuid kes loendushetkel viibis ajutiselt (st vähemalt 3 kuud, ent vähem kui 12 kuud) Eestis.

Niisugused inimesed küll loendati, kuid neid Eesti elanike hulka ei arvatud, nende arv avalikustati ajutiste elanikena (nagu seda on varemgi tehtud, vt ülalviidatud andmebaasi).

Isikud, kes on välismaalt tulnud (sõltumata rahvusest, sünnikohast, kodakondsusest ja keelest) ja siin vähemalt 12 kuud elanud või kavatsevad siia vähemalt 12 kuuks jääda, loetakse siinseteks püsielanikeks. Nemad ei ole rahvaloenduse mõttes välismaalased.

Täpselt samal viisil eristatakse püsielanikke ja ajutisi elanikke ka kõigis teistes Euroopa Liidu riikides, selletõttu ei ole karta, et ELis loendatakse inimesi rohkem, kui neid siin tegelikult elab. Kaasaegse rahvaloenduse puhul on tavapärane hoopis vastupidine probleem – kõiki loendamisele kuuluvaid isikuid ei õnnestu kätte saada ja selletõttu on karta, et loendustulemus jääb tegelikust rahvaarvust väiksemaks.

Kui võrrelda Eesti rahvaloenduse tulemusi Läti ja Leedu omadega, siis on siin tegemist olulise erinevusega metoodikas. Kõigis kolmes riigis hinnati registrite põhjal loenduse alakaetust (st loendamata jäänud isikute arvu) ja tegelikku rahvaarvu. Lätis ja Leedus korrigeeriti loendustulemusi alakaetuse arvel, st liideti tegelikult loendatud isikute arvule juurde loendamata jäänud püsielanike hinnanguline arv. Eestis seda ei tehtud.

Seega on Eesti tegelik rahvaarv (loendushetke seisuga) suurem kui seda näitas loendatud isikute arv, kuid seda hinnangulist rahvaarvu ei ole avaldatud. Rahvusvaheliselt on lubatud loendustulemusena kasutada mõlemat varianti – niihästi loendatud isikute arvu kui ka alakaetuse arvel korrigeeritud isikute arvu, kusjuures korrigeerimise metoodika peab olema põhjendatud ja läbipaistev. Seni on enamik riike rahvaarvuna kasutanud loendatud isikute arvu, nagu seda teeb praegu ka Eesti.

Nõustuda tuleb väitega, mis sisaldub Edgar Savisaare loendusele pühendatud kirjatüki viimases alapealkirjas «Reaalse ja deklareeritud elukoha vahe on üha hägusem». See on vähemalt Eestis tõesti nii, sest deklareeritud või registreeritud elukoha valik on tihti seotud mitmesuguste pakutavate hüvedega. Eriti selgelt näitab seda Tallinnas registreeritud inimeste arvu kiire kasv viimastel kuudel seoses tasuta ühistranspordi kehtestamisega Tallinna elanikele.

Reaalse ja registreeritud elukoha erinevus oligi üks olulisi põhjuseid, miks Eestis oli tarvis loendus teostada traditsioonilisel moel, mitte registripõhiselt nagu näiteks Soomes. Paberid (st rahvastikuregister) ei kajasta Eesti tegelikku elu piisavalt täpselt. Mis puutub välismaal elavate isikute loendamisesse Eesti elanikena, mida peatüki viimases lõigus uuesti mainitakse, siis, nagu juba öeldud, katkestati see niipea, kui selgus, et isiku alaline elukoht ei ole Eesti. Niisuguste inimeste arv, kelle loendamine välismaal katkestati, on loendajatel teada, neid oli tuhandeid.

Kes kontrollib loendustulemuste õigsust? Statistika, sealhulgas rahvaloenduse tulemuste korrektsuse tagamiseks ja kontrollimiseks on olemas rida kvaliteedikriteeriume, mida loenduse teostajad peavad jälgima ja mille kohta aruande esitama. Tulemusi kontrollib tsentraalselt ka Eurostat, erinevate riikide statistikud analüüsivad andmeid vastastikku.

Kuid kõige olulisem on see, et Eesti 2012. aasta rahva ja eluruumide loenduse andmed on olnud seni maksimaalselt avalikud ja läbipaistvad, neid on paljudel tasanditel teavitatud. Ja seda pole teinud mitte poliitikud, vaid loendusmeeskond, statistikud, teadlased, kes on olnud seni ja on ka edaspidi valmis vastama kõigile asjahuviliste poolt esitatud küsimustele.

Statistikasüsteemi töö kogu maailmas tugineb ühtsetele põhimõtetele ja reeglitele, mille eesmärk on andmete võimalikult kõrge usaldusväärsus ja täpsus. Reeglite seas on väga oluline statistika sõltumatus kõigist võimalikest mõjutajatest, sealhulgas poliitikast ja poliitikutest. Eesti statistikud on neid põhimõtteid jälginud kõigi tööde, sealhulgas rahva ja eluruumide loenduse läbiviimisel ning andmetest teavitamisel.