Rein Veidemann: kuninglik eepika

Rein Veidemann. Foto: .

Homme, Jaan Krossi 93. sünniaastapäeval antakse Kirjanike Majas Enn Nõule pidulikult üle Jaan Krossi kirjandusauhind. Ta on pälvinud selle 2010.– 2012. aastal ilmunud romaanitriloogia «Vabariigi pojad ja tütred» eest. Mitmed kokkulangevused annavad sellele sümboolse tähenduse. Sündmus leiab aset riigi 95. sünnipäeva eel. Kross oli sünniaastaga ise EW poeg, jagas täiega oma põlvkonna ja riigi saatust.

Nõu romaanis on Krossi põlvkonnakaaslane ja samasuguse heitliku saatusega 1921. aastal sündinud Veliks, Urkna talu peremehe Vasseli ja ta naise Kriste esimese tütre Agaape poeg. Nõu enam kui tuhandeleheküljeline teos kujutab vanatestamentliku laviinina ühe eesti suguvõsa lugu. See on ühtlasi Eesti kaotuste ja võitude lugu. Aga ka tavaliste, ajaloo silmis nimetute eestlaste lugu, kellel ometi rajaneb meie rahva, ühiskonna ja kultuuri kestmine. «Ajalugu püsib ka siis, kui kõik muu on ammu umbe kasvanud ja kadunud,» kõlab saaga juhtmotiiv.

Nõu romaan esindab proosa suurvormi, nii nagu heliloomingus esindab seda sümfoonia. See on kuninglik eepika, mis seob kujundlikuks tervikuks erinevad inimsaatused, ajad ja kohad, sügavused ja kõrgused. Klassikaliseks näiteks on Tammsaare «Tõde ja õigus». Krossil oli selleks «Kolme katku vahel», aga ka «Paigallend». Viimaste kümnendite eesti kirjanduse sümfoonilise poeemina on võetav Mats Traadi «Minge üles mägedele». Just poeemina, sest kuninglikku eepikat iseloomustab haarde ja sügavuse kõrval ka pühalikkuse piire püüdlev taidurlik sõna. Traatki on saanud Krossi kirjanduspreemia. Lähiminevikust esindab kuninglikku eepikat Ene Mihkelsoni «Ahasveeruse uni».

Kuninglik eepika on harv külaline meie kirjanduses. Võib-olla peabki see nii olema. Kuningaid on korraga olnud ikka üks, eestlastel kunagi ka neli. Siiski, kui eepikat ennast nii tihti ei sünni, võiks ometi seda kuninglikku joont ilmutada muu proosagi. Siin on kirjutajad ja lugejad vastastikuses sõltuvuses.

Vaatame kõigepealt kirjanduse poolelt. Eepi­lise suurvormi kirjutamine nõuab aeg­a, süvenemist, elu- ja kirjutamiskogemust. Thoma­s Mann, kes üllitas oma suguvõsasaaga «Buddenbrookid» 26-aastaselt, on geeniuse erand. Tammsaare oli oma suurteose kirjutamise aegu 50ndates eluaastates, nii ka Kross. Traat alustas Palanumäe-epopöad juba 1979, aga valmis sai 2010.

Kirjandusteoste eluiga lüheneb drastiliselt. Eepiline teos, millele kirjanik pühendas võib-olla poole oma elust, on päeva-, parimal juhul nädala uudis. Käib võitlus pildil püsimise pärast. Tänapäeva kirjanikki peab olema nagu orkester, kõik pillirühmad korraga käigus.

Teine pool on lugeja pool. Kui paljud on üldse Enn Nõu saagat lugenud? Sadakond inimest, mõned sajad? Kuninglik eepika nõuab ka lugemiseks aega. See on pühendumine. Aga kui ligi kolm tundi päevas vaadatakse televiisorit, paar tundi veedetakse internetis, siis ei jää kirjandusele keskendumiseks tunnikestki. Niisugune on kirjanduse üksildus. Veel üksildasem selle kuninglik vorm.