Omavalitsuste ühinemine sõltub eelkõige kohalikest juhtidest
Juhtkiri: üheksa maksumaksjat
18. veebruar 2013, 10:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänases Postimehes kirjeldab Vändra alevivanem, kui keeruline on väikese omavalitsuse argipäev – tasuta ühistransport Tallinnas on selle alevi maksumaksjaid vähendanud jaanuarikuus üheksa inimese võrra. Alevis, kus elanikke kokku vaid 2400, on see tuntav hulk. Ning statistika taustal ei peaks Vändra alev end nii väga väikesena tundmagi – pooltes Eesti omavalitsustes on inimesi alla 1800. Ometi ütleb alevivanem, et pilt on nukker ja ühinemine tulevikus paratamatu.
Eesti põhiseaduse paragrahv 154 ütleb, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad iseseisvalt. Omavalitsuste iseseisvust kinnitavad ka eraldiseisvad valimised ja oma eelarve, samuti õigus seaduse alusel kehtestada ja koguda makse.
Kuid omavalitsuste iseseisvus tähendab vastutust kohaliku eluolu korraldamise eest. Paraku ei ole võimalik seda vastutust võtta, kui rahakott ei kanna ning heaperemehelik suhtumine tähendab, et tuleb leida muid lahendusi.
Omavalitsuste ühinemine on olnud pikk ja vaevarikas protsess. Vabatahtlik – seda muidugi. Põhiseadusesse raiutud omavalitsuse iseseisvust arvestades olekski kummaline, kui riik, näiteks regionaalministri käega, asuks jõuliselt sundi rakendama. See vaid kasvataks kohalikku vastuseisu ning seeläbi ka väikeste omavalitsuste viletsust.
Mitmed omavalitsusjuhid ütlevad, et kui paari aasta eest ei soovinud inimesed ühinemisest midagi kuulda, siis nüüd on hakatud selle paratamatust tajuma. Kindlasti on see väga selgelt tajutav, kui õpilaste arv koolis kiiresti kahaneb, postkontor ja apteek on tegevuse lõpetanud ning pangaautomaat kinni pandud. Teisalt aga näib, et ühinemise paratamatust on eelkõige hakanud tajuma omavalitsuste juhid ise, sest vajalikke teenuseid ei suudeta kahaneva maksumaksjate hulgaga enam pakkuda, rahulolematus viib aga inimesi, neid väheseidki maksumaksjaid, minema.
Keeruline on kujutleda, et koha identiteet sõltuks sellest, millised täpselt on administratiivsed piirid või kas vallamaja asub selles või järgmises külas. Kohalikule inimesele on vaja kindlust, et tema lapsed saavad hõlpsalt ja ohutult koolis käia, et teed oleksid läbitavad ja bussiühendused head, et mõistlikus kauguses oleksid perearst ja töökohad ning et kõik naabrid ei koliks ära. Need on lihtsad ja inimlikud soovid, mille täitumisel elab edasi ka kogukonna vaim ja kohalik identiteet.
Kuid kõik see nõuab raha ja võimekust omavalitsustasandil, mida 1800 elanikuga omavalitsusel on raske leida. Muidugi võib seda kõike riigilt nõuda, mida mitmes omavalitsuses ka häälekalt tehakse. Ent neid nõudmisi on raske põhjendatuiks pidada, kui ühinemine naabervallaga võiks anda hea tulemuse, aga põikpäiselt on seda võimalust eiratud.