Eeva Park

FOTO: Pm

«Justkui poleks käinudki...» ütles terroriaastatel vaikima sunnitud ja seejärel Vladivostoki vangilaaris surnud Ossip Mandelštam, kui ta oma Heidelbergi ja Sorbonne’i ülikooliõpingute aega jäävaid Itaalia reise meenutas. Mandelštam oli vene poeet, kes koos Anna Ahmatovaga kuulus eelmise sajandi alguse kuulsate akmeistide hulka. Küsimusele, mis on akmeism, vastas ta: «Igatsus maailmakultuuri järele», ning teatas, et ei ütle lahti ei elavatest ega surnutest, aga just seda nõukogulik diktatuur nii oma intellektuaalidelt kui ka tavakodanikelt nõudiski.


Riigipiir sulgus, kuid Itaalias, «igatsuste maal» veedetud nädalad jätsid poeeti rahuldamatuse tunde. Talle kui kirjanikule ei olnud oluline mitte füüsiline kohalolek, Toscana küngaste ilu, vaid hoopis see, missugust osa mängis ta saatuses euroopalik maailmakultuur, mida ta pidas sügavalt omaks nii ajaloo kui ka kirjanduse põhjal. Euroopa südames, vanades kultuurmaades nagu Saksamaa, kus ajaloo «alguse üle» keegi ülearu pead ei vaeva, on vist raske aru saada, mil määral sellest tihkest kultuurisüdamikust kaugemale jäävad, aga ikkagi euroopa kultuuriruumi mõjusfääris elanud ja arenenud rahvad seda üldinimlikku ühist vaimset kodumaad vajavad.



Alustasin oma juttu suurest vene poeedist just seetõttu, et temas väljendub nii eredalt ja traagiliselt vaimseks eurooplaseks olemise üks eriline omadus ja tähendus: Dante, Ariosto, Petrarca, Catullus, Ovidius, Goethe, Bürger, Hölderlin, Baudelaire, Rimbaud, Villon jne koos Puškini, Brjussovi,Deržavini ja nii paljude teiste vene kirjanduse suurkujudega päästsid Mandelštami küll terroriaastate vaimsest isolatsioonist, kuid määrasid ette ära ka luuletaja saatuse. Ehk siis: sügavalt euroopalik inimene ei saa sobituda diktatuuri. Temast ei anna, ka kõige rängema karistuse ähvardusel, vormida orwelliliku farmi asukat, vähemalt mitte nii kergelt kui teistest, sellest kultuurist läbi imbumata inimestest. See, mida oma luulega ütles eurooplane Mandelštam, tähendas neis tingimustes täiemõõdulist vastuhakku, ühe inimese sõjakuulutust absoluutsele võimule olukorras, kus tal mingit lootust ei olnudki. Oli aeg, kus euroopaliku kaabu kandmine sonimütsi asemel lõppes mitte ainult kaabukandjale, vaid ka ta lähedastele traagiliselt.



Eesti Vabariigi algusaegadel ehk just siis, kui meie naaberriik Nõukogude Venemaa esimesi «suurpuhastusi» läbi viies kümnetele miljonitele ohvritele lisaks ka omaenda suuri kirjanikke hävitas, oli meie kirjanike rahvuslikust innust kantud, üldtuntud hüüdeks: «Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks.»



Tollane hüüdeaeg jäi siis vaid kahe aastakümne pikkuseks, lõppedes kahe diktatuuri omavahelise sobingu, Molotovi-Ribbentropi paktiga. Minu sünni- ja kasvuaeg jäi juba tankikolonnide survel vabaduse kaotanud, välismaailmast, aga eelkõige Euroopast äralõigatud Nõukogude Liidu üheks tsooniks muudetud liiduvabariigi aega. Ja kuigi teisele poole raudeesriiet jääv Euroopa oli meie jaoks just nagu igaveseks kättesaamatus kauguses, oli selle hüüde vaimne kaja ikkagi veel selgelt õhus. Oli koduseinte vahel vähemalt kajana ikka veel kuuldav.



Võibki öelda, et maailmakirjanduse ebatavaliselt suur ja ametlikku ideoloogiat tühistav kaalukus tulenes põhiliselt sellest, et tänu juba olemasolevatele raamatutele ning eesti tõlkijate tööle oli Euroopa vaimsus meile siiski suures osas kättesaadav. Teatud mõttes toimis Nõukogude Eesti elus ja olus kummaline, aga selgelt tajutav ajaline nihe. Ehk siis: sellel totalitaarsel, plaanimajandusel põhineval, laagrikommunismi üles ehitaval ajastul elas ikkagi veel suhteliselt palju nii tõekspidamistelt, kommetelt, aga eeskätt just vaimselt hoopis Eesti Vabariiki ehk siis Euroopasse kuuluvaid inimesi. Nüüd, uuesti taastatud vabariigi ajal, toimib see nihe vastupidises suunas.



Viiendat aastat Euroopa Liitu kuuluvas Eesti Vabariigis elab nüüd taas kord eelmise ajastu inimesi, kes nii oma kasvatuselt kui ka mentaliteedilt on kohati lausa stalinistliku Nõukogude Liidu kodanikud. Neid ei ole palju, aga nende agressiivne olemasolu ei lase minevikuvarjudel haihtuda. Liiga lihtne on arvamine, et küsimus on rahvuspõhine. Tegelikult oleme kõik käinud läbi sellestsamast, euroopalikku alget hävitavast katlast. Juhikultus, loobumine läänelikust demokraatiast tähendas ju seda, et Suure Juhi kõrval omasid teiste üle võimu ka kõik need, kellel oli selles süsteemis kas või mingisugune võim. Oma võimust tundis naudingut nii uurija, majavalitseja kui ka instituudi direktor... Kes ei ole selles süsteemis elanud, ei tea, mida võimu ahvatlus endast tegelikult kujutab. Nostalgiat, mida mõned vanemad inimesed seda aega meenutades tunnevad, seletab aga vägagi arusaadav asjaolu – omaenda noorusaeg näib vähemalt osale inimestele alati nende elu parima ajana ning nüüd, ülemaailmse majanduslangusega silmitsi seistes, ongi kuulda hääli, kes kunagist Nõukogude Liidu lagunemist suisa traagiliseks sündmuseks peavad.



Meie kunagine hüüd «Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!» on seetõttu ehk just nüüd olulisema tähendusega kui iial varem. Kaks aastat tagasi toimunud pronksööle mõeldes sõnastaksin ma selle kunagise hüüde nüüd uude vormi: «Olgem eestlased, saagem eestimaalasteks, aga oleme kõik koos ka eurooplased.»



Võingi väita, et potentsiaalsel kirjanikul oli kasvu- ja arenemisiga sellel Soome lahe äärsel väikesel maalapil ühtaegu eksistentsiaalselt ülihuvitav ning keerukas just seetõttu, et nii nähtamatu kui ka nähtav, püssimeestega valvatav okastraat tal alati silmapiiri risustas.



Kirjanikud õppisid tsensuuri tingimustes kirjutama «ridade vahele», lugejad aga haarasid ennenägematu innuga raamatuid (näiteks esimese luulekogu trükiarv 4000 ja romaani trükiarv 20 000), et otsida nimelt seda, ridade vahele kirjutatud üldmõistetavat salakoodi, mis tsensoril ehk kahe silma vahele oli jäänud. Isegi lasteluuletusest võis tollane eesti ühisteadvus leida keelatud sõnumi, mida luuletaja, nagu ta hiljem tunnistas, otseselt sinna polnud pannudki.



Ja keset neid riiklikke keelde ja käske elades oli aegu, kui mind masendas pilt, mida ma sünnipäraselt vangimõistetu kibedusega Euroopa poole vaadates nägin. Ma tunnistan, et soovisin, et Euroopa vaimne eliit oleks olnud läbinägevam ja targem. Et osa vägagi väljapaistvaid Euroopa intellektuaale ei oleks oma maailmavaatelist poolt valides selle savijalgse suurriigi deklaratiivsest näilisusest sedavõrd altveetavad, kui nad liiga tihti olid. Sain küll sisimas aru, et tegemist oli andekate inimeste alati käimasoleva võitlusega parema maailmakorralduse eest, et protestideks oli ja on ka edaspidi põhjust, et üldinimlikust vabadusest ja ühiskondlikust vastutustundest jäi/jääb igal pool vajaka, kuid end otseselt kommunistideks kuulutanud kunstnikud ja kirjanikud tähendasid minu silmis eelkõige seda, et nad euroopalike väärtuste kandjate vastu suunatud holokausti ehk siis ka Mandelštami, Ahmatova ja nii paljude teiste vähemtuntud kirjanike saatuse mitte ainult et heaks kiitsid, vaid selles punast parteipiletit omades vaimselt osaliseks osutusid.



Tõelisus, mida meie kogesime, oli lõpuks mitte enam niivõrd karm, kuivõrd esmajoones vaimulörtsivalt nõme. Ning kuna mitte keegi enam ammu terroriaastate ideid, kogu seda kommunismiehitamise dialektikat ei uskunud, siis jäigi arusaamatuks, miks võimurkond, kes aeg-ajalt valimiste farssi läbi viis ning peaaegu poolt Euroopat endale allutas, ka sellele teisele, vabaks jäänud poolele ikkagi nii pikaajalist vaimset mõju sai avaldada.



Ma ei taha väita, nagu tuleks ja saaks kommunismi kui üht ühiskonnakorralduse teoreetilist ja sotsiaalset teooriat kohtu ette vedada, kuid režiimi, mis pani kommunistliku partei nime all toime selliseid kuritegusid, on just euroopaliku mõõdupuu järgi minu meelest võimatu teisti kui kuritegelikuks nimetada. Kui nüüd tänase euroopaliku vastastikuse vaimse läbipõimumise küsimuse juurde jõuda, siis tundubki mulle, et seda põimumist takistab ka see asjaolu, et Euroopa vana vaimuküllane «südamik» on uustulnukate kurbusest väsinud. Mulle näib, et vähemalt osaliselt seesama Euroopa lihtsalt ei soovi kuulda karmide saatuselugude tulva, mis teda väikestest Euroopa keeltest tõlkides järsku ehk tabada võiks.



Küsimus on selles, mida on meil, «vaimsetel koormakandja eeslitel», Euroopa väikeste keelte kirjanikel, meie eeldatava nutulaulu asemel Euroopa üleküllastunud kirjandusturule pakkuda? II maailmasõda ja selle järelmõjud ei kummita Euroopas enam kedagi. Idaeurooplastele, baltlastele aga saabus selle sõja tõeline lõpp alles Berliini müüri langemisega ning näib, et taas tuleb arvestada ajanihkega, mis aastaarvudest kuigivõrd ei hooli. Meist endist olenemata põhjustel on sõjaeelne totalitarism meile ikka veel valutekitavalt lähedal, purskub uue ähvardusega esile «pronksistel öödel» ning meile näib, et kui seda Euroopa tasandil sügavamalt ei mõisteta ega tunnistata, siis on meil raske ka ühist üldinimlikku keelt leida.



Küsides seda teksti lõpetades oma tütrelt (kes Singapuris geneetikat õppides rahvusvahelises üliõpilaskülas elas), kas ta tunneb end maailmas eurooplasena, sain ilma kõhkluseta jaatava vastuse. Euroopa on noorele haritud eestlasele kodu. Ja ikkagi lisandus veidi hiljem sellele eurooplaseks olemise jaatusele tõsimõtlik selgitus, et just nimelt eestlasena endavanuste eurooplastega ajaloost, aga ka poliitikast rääkides mõistab ta, kui vähe meist teatakse ja meid mõista soovitakse ning kui kaugel me seetõttu Euroopa ühistundest ikkagi oleme.



Aga euroopaliku ühistunnetuse loomiseks ei ole teist ja vist ka paremat teed kui kirjandusteostega tekkiv dialoog. See, kui elav see dialoog on, sõltub aga eeskätt ikkagi sisulisest ja tunnetuslikust huvist vahepeal Euroopa kaardilt mahakustutatud maade ja ta rahvaste vastu.



Põhineb kultuuriajakirjas Kulturraport Europa avaldatul