Peeter Espak: teadus, rahvus ja müüt

Peeter Espak Foto: Erakogu

Uue Eesti keskaja käsitluse ümber puhkenud kired tulenevad osalt sellest, et paljudele ei ole kohale jõudnud teaduse mõte sellises ülikoolisüsteemis, millele riik ei saa ette kirjutada järelduste sisu ja iseloomu. Teadus peaks mõnede meelest olema justkui instrument mingi ideoloogia või huvigrupi heaolu ja enesehinnangu edendamiseks. Huvitaval kombel selgub tihti asjaolu, et objektiivsusest ja ajaloolisest erapooletusest rääkivad teadlased ise on kallutatud mingist konkreetsest ideoloogiast.

Täpsemalt ideologiseeritud ajaloofilosoofiast, mille jaoks ei ole olulised mitte allikate tõlgendamine ega ka teooria, vaid õige ja püha metodoloogia põhjal allikate kallutamine sinna suunda, mis on sobiv autori ja tema koolkonna «mina» tõe kehtestamiseks. Niimoodi ei loo enam allikad teooriat, vaid metodoloogia (st isiklik kallutatus) tekitab teooria, mille põhjal juba asutakse ka tõlgendama (st õigele teele ümber suunama) ajalooallikaid.

Erapooletult oma tööd tegevale teadlasele on alati ka lubatud valejäreldused, sest eksimine, unustamine, mittemärkamine või paikapidamatu teooria loomine on nähtused, ilma milleta ei saakski teadust olla. Ka ettevõtlus ei arene mitte ühe «püha toote» ekspordi läbi, vaid peab läbi katsetama kümneid ja kümneid tootearendusi, kuni võib-olla jõuab läbimurdeni. Nagu ka Nokia juhtum näitas, ei ole ükski toode püsiv, kui seda piisavalt loominguliselt ja pidevalt edasi ei arenda. Nii on ka ajalooga.

Teemad, mis uue ajalookäsitluse ümber kirgi kütavad, on «muistse vabadusvõitluse» ja «rahvuse» ärajätmine või kahtluse alla seadmine vaadeldaval perioodil. Vastuseks on tulnud ka üpriski konstruktiivset kriitikat. Lauri Vahtre väitis muu hulgas: «Juba sumeriteni välja on jagatud inimkonda rahvasteks.» Asjade ühest mõistmist takistab ka eesti keeles kasutatava terminoloogia otsene ühildamatus lääne teaduskeelte omadega. Ladina keelest sündinud nation’il ei ole praeguses kasutuses samast tähendust kui eesti «rahvusel».

Kuid Vahtre väide, et juba Sumeris olid rahvad või rahvus, näib originaalallikaid vaadates paika pidavat. Sumeri kontekstis oli määrav tegur eelkõige keel, mis tähendas nii kultuuri kui ka rahvust. Ühes Sumeri Uri III riigi kuninga Šulgi (u 2094–2047 eKr) ülistushümnis  kiitleb valitseja oma rahvusvahelise suhtlusvõimekusega (Šulgi C: 121–126): «Ma oskan martu keelt sama hästi, kui tean sumeri keelt! Kui mäerahvas mägedes kõnnib ja nad tervitavad mind, vastan neile martu keeles! Ma oskan elami keelt sama hästi, kui tean sumeri keelt! Kui nad tervitavad mind, vastan neile elami keeles!» Tol ajal olid need rahvad sõlminud sõbralikud vasall-lepingud keskse Sumeri kuningriigiga ja neil oli seetõttu positiivne kuvand.

Teisi rahvaid peeti niivõrd olulisteks nähtusteks, et isegi ülivõimas sumeri jumalik valitseja ise pidi nende keeli oskama. Kui aga pool sajandit hiljem Uri viimase kuninga Ibbi-Su’eni ajal oli poliitiline olukord muutunud ja paljud rahvad keskvõimu vastu üles tõusnud, muutus ka toon teistsuguseks. Ühes tollase Isini provintsi kuberneri Išbi-Erra kirjas Ibbi-Su’enile nimetatakse elamlasi juba kuningat ohustavateks metsikuteks koerteks. Kui aga Marist pärit Išbi-Erra hiljem ise oma kuningale vastu hakkab, nimetab Ibbi-Su’en mässu tõstnud endist alluvat võõramaiseks ahviks ning avaldab pahameelt, et inimene, kes ei ole pärit sumeri seemnest (numun ki-en-gi-ra), nõudleb endale kuningavõimu.

Muistne ühiskond oli multikultuurne just selle poolest, et teise kultuuri olemasolu ja keeli võeti kui tõsiasja ja vajadusel neid austati või jälle ka põlati – vastavalt poliitilisele situatsioonile, mitte geenidest tulenevalt. Kultuuri määras keel ja kõrgematel astmetel kiri ehk tekst, kuid samas oli teatav tähtsus ka päritolul mingist regioonist. On ebatõenäoline, et samasuguseid rahvustundeid ei esinenud ka muistse Eesti eri piirkondade sees ja vahel.

Kindlasti kuulusid ka saarlased ja virulased pigem «eesti» rahvasse kui saksa või vene «sugu» rahvaste sekka, sest keeled olid siiski sarnased. Ka tänapäeval saab eestlane Helsingis vennasrahva soomlaste juures nii leiba, kana kui õlut poest osta ilma tõlgi vahenduseta.

Küsimus ei ole kunstlikult tekitatud poeetilises konstruktsioonis «meie-nemad», mis eksisteerib ainult teoreetikute mõtetes, kes üritavad oma tungi «olla kellelegi vastu» kogu maailma olemusele üle kanda, vaid keeles ja kultuuris.

Kusjuures ükski keel ja kultuur iseeneses ei eelda, et naaberkeelt või -kultuuri peab endale vastandama – seda teevad poliitilised ja filosoofilised ideoloogid, mitte rahvad või rahvused.

Samas on kõikjal ülilähedased geenid ja inimese aju psühholoogilised toimemehhanismid kultuuri jaoks täpselt sama olulised kui mõne katedraali ehitamiseks mõeldud telliskivid. Nende füüsiline koostis ei loo hoone arhitektuuri ega põhjusta ka iseenesest ehitise teket. Nii rassism kui rahva/rahvuse eitamine on ühtviisi valeandmetel põhinevad poliitilised ideoloogiad – ehk rahvale teaduslike andmetega manipuleerides valetamine.

Seda, kuivõrd tihedad olid tuhandete kilomeetrite kaugusel asunud suguluseta rahvaste kaudsed kaubanduskontaktid, näitab aga kasvõi sõna helmes/elmešu olemasolu merevaigu kohta nii akadi kui meie lähikeeltes rohkem kui 3000 aastat tagasi. Kaubandussidemete kaudu olid meie alad tuhandeid aastaid tagasi seotud mitte ainult enda kolkliku hõimukultuuriga, vaid kogu Euraasia maailmaga.

Nii arheoloogid, folkloristid, filoloogid kui orientalistid suudavad vist probleemideta kummutada arusaamad, nagu oleks siinne rahvas olnud isoleeritud ja muu maailmaga vähesuhtlev kolklik enesemääratluseta mass. Nagu Pekka Erelt tõdeb: «Siia saabunud ristisõdijad murdsid sisse lahtisest uksest – eestlastele polnud tundmatud ei ristiusk, kirjaoskus, võõrad keeled, diplomaatia ega rahvusvaheline kaubandus» («Ka eestlased vajavad kuulsusrikast ajalugu», Eesti Ekspress 8.02).

Eesti keskaja käsitluses ei ole kindlasti teaduslikku valet. On aga mitmeid küsitavusi ja neile on konstruktiivsed kriitikud ka meisterlikult osutanud. Parim nüüdisaegne näide, kuidas populistlikud poliitikud kasutavad kallutatud ajaloofilosoofiat ja valesid ajaloofakte omaenda poliitilise ideoloogia rakkes, on vist europarlamentääride rohelise Daniel Cohn-Benditi (kunagise revolutsionäärinimega Punane Dany) ja liberaal Guy Verhofstadti Euroopa manifest (Eesti Maailmavaate Sihtasutus 2012).

Tekst kutsub üles looma ühtset Euroopa kodu ja otseselt minema rünnakusse «natsionalistide, konservatiivide ja populistidega» (lk 37). Kusjuures ajalugu kui nähtus on üheselt seostatud terminiga «natsionalism», mis omakorda «eitab ajalugu seda pidevalt ümber kirjutades ja manipuleerides. Mida natsionalism ikka ja jälle teeb, on ajaloost toitumine, oma olemasolu õigustamine absurdini minevate liinidega müütiliste kangelasteni või siis vähetähtsate, ent meeldesööbivate lahinguteni. Need mälestused teenivad nende fantaasiate rahuldamise eesmärki. Mälestused kaugest minevikust, eelistatavalt tumedatest aegadest, aitavad liigseid vastuolusid tekitamata tänaseid eelarvamusi toita» (lk 33–34).

Kuid juba mõne lehekülje pärast kasutavad autorid argumente iidsest ajaloost omaenda teooriate paikapidavuse kinnitamiseks: «Juubeldagem selle üle, et peaaegu kõik ühiskonnad on multikulturaalsed. Viis tuhat aastat tagasi, kui esimesed inimesed asustasid Mesopotaamia, lõid nad multikultuurse linliku tsivilisatsiooni. Linn kätkes endas erinevaid rasse ja kultuure.

Tänapäeval on see veel ilmsem» (lk 38). Peab ka mainima, et inimesed ei asunud Mesopotaamiasse mitte 5000, vaid rohkem kui 7000 aastat tagasi. Eelnevatest tekstinäidetest Sumerist võime aga välja lugeda, et olid olemas nii keeleline ja päritoluline rahvus kui ka multikulturalism, rasse polnud aga kusagil. Mitte kultuurid ja rahvad ei tekita sõdu ja vastandumisi, vaid vastandumiste, valede ja hirmutamise najal elavad poliitikud, ka Euroopa omad. Kas ei ole selline ajaloo ja rahvuse madaldamine hoopis uutmoodi imperialism või lausa äraspidine rassism?

Ka vanu ajalookäsitlusi ei saa hukka mõista nende väidetava mütoloogilisuse pärast. Uuem ajalugu toob peale pisut uuema mütoloogia, mis põhineb juba pisut täpsematel «mõõtmisandmetel». Kellele selline uuem mütoloogia ei meeldi, peabki sellele vastu vaidlema ja proovima omakorda paremate mõõtmisandmete abil luua veelgi paremat mütoloogiat.

Arusaam eesti rahvast või rahvusest ongi oma olemuselt müüt. Ajaloolased saavad seda vaid ühes või teises suunas edasi arendada. Täpselt nagu saavad ka füüsikud välja pakkuda üha parematel mõõteandmetel põhinevaid maailmaloomislugusid. Igasugune keeleline või ka mõõtmisandmetel põhinev seletus ongi müüt – olgu selleks siis teooria füüsikast, seletus geneetikast või vanast ajaloost.

Müüt tähendabki «lugu». Nagu meie tänapäeva füüsika vananeb suhteliselt ruttu, vananevad ka ajalookäsitlused. Nii loodus- kui humanitaarteadustes asenduvad endised müüdid uute müütidega, kuni selle hetkeni, kuni on tuvastatud absoluutne tõde. Selle tuvastamisvõimes võib aga olla skeptiline. Inimajus ei ole kahjuks niipalju ruumi, et mõõta ära kogu universum ja seeläbi saada teadlikuks kõigest olevast.

Niikaua kui on olemas inimene ja keel – kuni seda ei asenda mingi teistviisi ettekujuteldav mittekeeleliselt mõtlev uus teadvus –, on kõik maailma asju seletada püüdvad katsed müüdid. Katse olla vastu müütidele ja nõuda taga objektiivset tõde lõpeb umbes samamoodi nagu kreeka tragöödiad. Saatus saab su lõpuks kätte ja pärast surma ei paku sinu objektiivne ja paratamatult vale tõde enam kellelegi huvi. Müüt aga areneb edasi ja loob uusi müüte.