Egge Kulbok-Lattik

FOTO: Valimised

Jyväskylä ülikoolis Eesti kultuuripoliitikat uuriv doktorant Egge Kulbok-Lattik kirjutab Postimehe arvamusportaalis «Eesti ajaloo» II köite ümber puhkenud diskussiooni jätkates, et targem kui ideoloogiat karta, on see ära tunda ja selle eesmärke kriitiliselt tähele panna.

On vist selge, et uues keskajakäsitluses ei kütaks ajaloosündmuste ja kroonikate tõlgendamine sedavõrd ägedalt kirgi, kui see ei oleks nii vahetult seotud eestlaste identiteediga. Seetõttu on pisut üllatav, et vaidlus on suuresti keskendunud küsimustele, kas keskajal olid rahvused olemas või mitte ning kas kroonikaid tuleb lugeda nagu eilseid lehti või natuke kriitilisemalt jms. Need on tähtsad küsimused, ent kuuluvad pigem akadeemilise ajaloouurimise populariseerimise valda. Praeguse diskussiooni ajendid aga tunduvad olevat mujal, nimelt sellessamas identiteedis.

Otsesõnu identiteedist on rääkinud debati alul Anti Selart, kes väitis Sirbis (10.01), et see ei ole ajalooteaduse asi, ning kuu aega hiljem Eva Piirimäe, kelle hinnangul uus ajalookäsitlus lihtsalt peegeldab niikuinii käimas olevat identiteedi muutumist (PM, 06.02).

Kuna Eestis on üldiselt võetud enesestmõistetavana, et rahvusteadustel on ühistunde ja ­teadmise loomisel võtmeroll, siis tasub küsida, miks ajaloolased end sellest nii jõuliselt distantseerivad. Ja kui me ei tule sealt, kust oleme aastakümneid end uskunud tulevat, siis kes me oleme ja kuhu läheme ehk missugune see uus või muutuv identiteet on? Kuidas see kujuneb ja kelle asi on see sõnastada?

Lood, jutustajad ja riik

Tänapäevases identiteediuurimises valitseb teadupärast seisukoht, et identiteet, sh ka rahvusidentiteet, on sotsiaalselt konstrueeritud nähtus, mida luuakse ja muudetakse. Loomise-muutmise käigus märgitakse maha sümboolsed piirid, millega eristatakse «teine» ehk see, mida kindlasti omaks ei peeta. Kuid rahvusidentiteet ei ole seejuures mitte ainult poliitiline konstruktsioon, vaid eelkõige kultuuriliste väljenduste kogum, mis seob minevikku ja tänapäeva. Rahvus luuakse lugudega, milles antakse ümbritsevale ja elule (ka möödanikule) tähendus. Sellised lood aga ei ilmu tühjusest, vaid need luuakse vanu lugusid ümber jutustades ja täiendades ning neid jagatakse mitmesugustes võrgustikes (nt perekond, kogukond, riiklik haridussüsteem ja kultuuriasutused).

Nendes võrgustikes peitub ka ühenduskoht, kus liituvad ideed, lood ja riik. See on sõlmpunkt, kus üks jutustaja ehk ajalookirjutus kohtub riigiga, täpsemalt selle kultuuripoliitikaga. Ma ei pea silmas mitte kitsas mõttes kultuuripoliitikat (kultuuriministeeriumi haldusala korraldamine), vaid laiemas tähenduses: programmilist tegevust, mis tegeleb ühiskonna sümboolsete tähenduste ümber keerlevate klassihuvide, ideede ajaloo, institutsiooniliste võitluste ja võimusuhetega jms.

Sellise kultuuripoliitika roll on kokku võetud meie põhiseaduse preambulis. Rahvusriigi kultuuripoliitika üks põhieesmärke on tagada institutsioonilised võimalused ehk see võrgustik, kus rahvusliku identiteedi seisukohalt tähenduslikke kultuurilisi tegevusi luuakse ja ümber kujundatakse ning levitatakse. Nagu ütleb Ernest Gellner, riigi roll on tagada, et haridust ja ühist kultuuri (unified culture) arendataks efektiivselt, et haridus ei jääks allapoole arvestust.

Paljude rahvusluseuurijate, näiteks Londoni ülikooli professori, katalaani päritolu Montserrat Gibernau hinnangul lasub vastutus selle eest, et  inimeste ühises organisatsioonis ehk riigis arendataks haridust, keelt ja kultuuriprotsesse kui rahvusliku identiteedi alustalasid, eliidi õlul (eliidina võib siin traditsiooniliselt mõista haritlasi kui ühiskonnarühma, kes tegutseb laiema avalikkuse huvides).  Samas on rahvuskultuuri loo jutustamises ja ümberjutustamises on kaalukas roll nii eliidi kultuuril kui ka rohujuure tasandil võrsuval rahvalikul kultuuril: nende kahe põimudes moodustub ühine rahvuskultuur, mis loob sümboolseid tähendusi, seob minevikukäsitlused oleviku ja tulevikuga. Sel moel kujunev ühine lugu võimaldab eri sotsiaalsete rühmade liikmetel näha end saatusekaaslastena ja jagada üht rahvuslikku identiteeti.

Puhas teadus ühist lugu jutustamas?

Ajalookirjutuse, hariduse ja kultuuri tähtsat kultuuripoliitilist rolli parteikursi kehtestamisel mõistsid ja kasutasid osavalt sovetiideoloogid. Küllap on meie selline minevikumälestus üks põhjus, miks uue ajalooteose autorid soovisid vältida vähimatki ideoloogilisust.

Aga kas on võimalik olla täiesti ideoloogiapuhas? Lõppeks võib ju ka ristisõja eelistamist vabadusvõitlusele pidada ideoloogiliseks valikuks. Seetõttu ei saa nõustuda Andrei Hvostoviga, kes kutsub sarkastiliselt üles looma ka rahvusfüüsikat jms. Rahvus- ja loodusteadused ei ole kõiges võrreldavad.

Mõistetav on autorite püüdlus kompromissitu akadeemilise korrektsuse poole: kuna polevat veenvaid allikaid, mis kinnitaksid eestlaste ühtekuuluvust või kujunema hakkavat etnilist identiteeti, siis ei saa seda tõsises ajalooraamatus esitada. Ivar Leimuse kure ja konna kujund on ilmekas ja selge, ning tore on, et näeme nüüd asja kure perspektiivist. Ja ometi jääb küsimus, kuhu peaks selles mitmeperspektiivses ajaloos paigutuma konna vaade, kui krestomaatiline ajalooteos selle täiesti hülgab.

Niisiis: kes peaks jutustama eesti rahva lood ja sõnastama programmilised muutused rahvuslikus identiteedis, kui ajaloolased teevad rangelt «ajalugu ajaloo pärast» (nii nagu kunstnikud teevad kunsti kunsti pärast)?

Arvata võib, et nagu pole võimalik tõsta end Münchhauseni kombel väljapoole ideoloogiaid, nii ei saa kultuuri, sealhulgas ajalookirjutust, vabastada sootumaks kultuuripoliitika kahest võrdväärsest põhiülesandest: tsiviliseerivast (kaunite kunstide  edendamine) ja demokratiseerivast ehk Bildung’ist, mille alla käib ka rahvusliku identiteedi loome. Targem kui ideoloogiat karta, on see ära tunda ja selle eesmärke kriitiliselt tähele panna. Usun, et on võimalik kajastada toimunut nii, nagu ajaloolase pea ütleb, ning samal ajal teadvustada ajalookirjutuse ülesandeid ühiskonnas.

On tänuväärne, et seesinane raamat tõstatas nii olulised küsimused. Aga ehk on rahvusliku identiteedi uus siht juba sõnastatud? Läinud aastal esitas Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho Kultuurikoja kogunemisel küllaltki programmilise üleskutse: nüüd, kui Hurda ja Noor-Eesti eesmärgid on täitunud ja eestlased on Euroopas, võiks keskenduda eneseks jäämisele.