Advokaadibüroo Aivar Pilv vandeadvokaat Britta Oltjer ja sama büroo jurist Epp Lumiste kirjutavad Postimehe arvamusportaalis löökaukudest ja teeomanike kohustustest.
Juristid: autoomanik – tunne oma õigusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga-aastane kevad toob endaga kaasa korduva probleemina löökaugud teedel ja tänavatel ning iga-aastaselt kerkib esile küsimus, kas ja millistel tingimustel vastutab teeomanik tekkinud kahju eest. Ka käesolev aasta ei ole selles osas erandiks. Teel liiklemise muudavad ohtlikuks nii teekattesse tekkinud augud kui ka autojuhtide pidev põiklemine aukude vältimiseks.
Tulenevalt teeseaduse (TeeS) §-st 10 peab teel olema võimalik ohutult liigelda ning tee peab vastama teeseisundi nõuetele. Majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusega nr 45 (edaspidi määrus) on kehtestatud tee seisundinõuded, mille alusel on põhitänava ja tee nõutav seisunditase 3. Kui tee on tähistatud seisundinõudega 3 või 4, ei tohi sellisel teel esineda auke läbimõõduga kuni 20 cm ja sügavusega 2,5 kuni 5 cm. Eelnimetatud kattega teedel ei tohi esineda ka suuremaid ja sügavamaid auke. Seega on teeomanikul kohustus põhitänavatel ja teedel tagada sisuliselt aukude vaba tee. Selle nõude eesmärgiks on tagada teede ohutus.
Märkimisväärsena on määruse § 3 alusel teeomaniku kohustus tagada piirangud teel ohutuks liiklemiseks ning kui liikluspiirangud ei loo tingimusi ohutuks liiklemiseks, peab tee omanik tee sulgema. Arvestades eelnevat on selge, et liikluspiiranguid kehtestavate märkide kasutamine ei vabasta teeomanikku kohustusest tagada teel ohutu liiklus. Kui ohutust ei ole võimalik saavutada muude vahenditega, on omanikul kohustus sulgeda liiklus teel.
Juhul, kui isik liikleb põhitänaval või teel ning teekatte mittenõuetekohasuse tulemusel tekib isikule kahju, vastutab tee omanik tekkinud kahju eest. Seadusandja on selgelt määratlenud, et tee omanik on kohustatud liiklejale hüvitama tee kasutamiskõlbmatuse tõttu tekitatud kahju. Lisaks TeeS-ile reguleerib ka võlaõigusseadus (VÕS) õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 1043 alusel on teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kohustatud kahju hüvitama, kui ta vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju õigusvastasuse hindamisel tuleb esmase asjana tuvastada, kas kahju tekitamine oli õigusvastane. Tulenevalt VÕS-ist on kahju tekitamine õigusvastane mh siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega.
Kuigi enamus tee ohtlikkusest tekitatud kahju hüvitamise nõudeid kohtuni ei jõua, on Harju maakohtul olnud mitmel korral võimalus analüüsida tee omaniku kohustuste rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Muuhulgas on Harju maakohus märkinud, et: «kuna teekattes oli auk, st tee ei olnud liiklemiseks ohutu TeeS § 10 järgi», siis teeomanik vastutas tekkinud kahju eest. Seega on põhjendatud väita, et augu olemasolu teekattes rikub seaduses sätestatud ohutuse nõuet. Samas lahendis märkis kohus, et vastutus TeeS alusel ei põhine süül, seega vastutusest vabanemiseks saab tee omanik tugineda sellele, et ta on teinud endast kõik mõistliku ärahoidmaks kahju tekkimist. Artikli autorid leiavad siiski, et üksnes märkide välja panemine ei tõenda, et tee omanik on teinud kõik endast oleneva ning kahju hüvitamise nõude perspektiivi tuleb iga kord konkreetsete asjaolude pinnalt hinnata.
Seega jääb küsimus, kuidas käituda, kui tee omaniku tegemata jätmise tõttu on tekkinud sõidukile kahju? Esmaseks soovituseks on kindlasti fikseerida olukord politsei poolt. Olukorra fikseerimine aitab hiljem välistada vaidlusi teemal, kas tee omanik oli august või tee ohtlikkusest liiklejat teavitanud, kas ta oli piiranud liikluskiirust jms. Kuigi hoiatusmärkide kasutamine ei ole vastutusest vabastamise aluseks, võib autojuhipoolne ohutusmärkide eiramine olla aluseks kahjuhüvitise suuruse vähendamisele.
Pärast sõiduki parandamist tuleb kannatanul esitada kahjuhüvitise nõue tee omanikule. Juhul, kui tee omanik keeldub kahju hüvitamisest, siis on otstarbekas pöörduda kohtusse. Kuigi reeglina võib kohtumenetlus osutuda pika-ajaliseks protsessiks, siis käesolevaks hetkeks on enamus teeohtlikkusest tingitud kahju hüvitamise menetlusi saanud lõpliku lahenduse juba esimeses astmes.
Juhul, kui sõiduk oli kindlustatud kahju tekkimise vastu, kuid isikul on kohustus tasuda kindlustusandjale omavastutuse makse, siis on ka nimetatud makse käsitatav kui õigusvastaselt tekkinud kahju. Kirjeldatud olukordades tekib nii kindlustusandjal kui ka sõiduki omanikul (omavastutuse ulatuses) õigus nõuda kahju hüvitamist tee omanikult.
Kohtusse pöördumisel on vajalik arvestada täiendavate kulutustega nagu riigilõiv ja esindaja kulud. Kuigi kohtusse pöördumine on reeglina viimane samm, näitab kehtiv kohtupraktika, et reeglina saavutatakse kahju hüvitamise osas kas kompromiss või kannatanule positiivne lahend juba esimeses astmes.