/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Riikliku elutööpreemia laureaat Kaarin Raid on elav näide teatrist kui kaduvast kunstist. Veel viisteist aastat tagasi paigutanuks iga toonane teatrisõber ta kõhklemata silmapaistvate Eesti lavastajate teravamasse tippu. Kindlasti on neid, kes paigutaks praegugi, noorem publik paraku tema loomingut enam ei tunne.
Kaarin Raid on enda kohta öelnud, et ta olevat vanamoodsa psühholoogilise teatri tegija. Kuid klassika jääb ausse ka siis, kui «mood» on uus. Sest kuskil peab ju ometi olema see vundament, millele toetuda.
Need, kes on saanud kröömikesegi kaasa mõelda niisuguse inimesega, nagu seda on Kaarin Raid, olgu siis teatriõpilasena või teatrisaalis istudes, on leidnud teatri kaduvikust rohkesti avastamisväärset. Õnn on olnud sellest osa saada.