Isegi kõige paadunum materialist peaks faktidele otsa vaadates nägema, et katoliku kirik on konkurentsitult viimase 2000 aasta kõige populaarsem organisatsioon ja ka 21. sajandi teiseks kümnendiks pole tekkinud ühtki võrreldava mastaabiga vabatahtlikku ühendust.
1,2 miljardit hinge ehk laias laastus iga kuues tänase maailma inimene on ristitud katoliiklane. Muidugi tuleks sellest arvust teha mõttelisi mahaarvestusi, sest mingi osa neist on usu kaotanud ja mingi osa liitunud mõne teise konfessiooniga. Aga isegi kui selliseid inimesi on mõni miljon, on ikkagi sajad miljonid alles.
Nii seesama arv kui usu ülemaailmne leviala omakorda tähendavad, et sildi «katoliiklane» all võib kohata absoluutselt igasuguseid inimesi, kelle käitumine, arusaam ilmaasjadest ja ka usutunnetus üksteisest märgatavalt erinevad.
End tihedalt katoliiklusega seostavate inimeste seast leiab nii Mario Monti kui Hugo Cháveze, nii slummimustlasi kui pankureid, nii samaaegselt voodoo’d praktiseerivaid togolasi kui luteri taustaga Soome konvertiite, nii oma elu heidikute aitamisele pühendavaid nunnasid kui patukahetsust eksessiivselt elumerre sukeldumisega vaheldavaid kunstiinimesi.
See seltskond ootab liturgiat ja sakramente, mis oleksid Rwandast Leeduni ja Filipiinidest Kanadani sisult samad, ning selgitusi, mis kõlaksid asjakohaselt ja mõistetavalt nii kerjusele kui ministrile, olles samas veatus vastavuses piiblis kirjutatu, kirikutraditsiooni ja õpetusameti poolt paika panduga.
Nende hingede eest hoolitsevad preestrid, kes pärinevad samuti inimkonna ridadest, mistap neil on inimlikke puudujääke. Tänu mitmele pedofiiliaintsidendile minevikus on kirik selle küsimusega nii tõsiselt tegelema hakanud, et nüüd jääb mõnele mulje, justkui oleks suhteliselt pika perioodi vältel aset leidnud üksikud juhtumid katoliku vaimulikele iseloomulik käitumine.
Enamik tavalistest kirikulistest ilmselt näeb, et nii see päris pole. Küll aga leidub nende hulgas piisavalt palju pretensioonikaid, kes mõistavad preestri lõplikult hukka pihitoolis helisema hakkava mobiili või aktsendiga rääkimise pärast.
Lisaks kannab templit «katoliiklik» lugematu hulk heategevusorganisatsioone, haiglaid, koole ja ülikoole. Ühtelt poolt loetakse seotust Rooma kirikuga kvaliteeditempliks ja need institutsioonid hoolitsevad ühiskonna eest katoliiklikest põhimõtetest lähtuvalt, teisalt aga toob iga eksimus sellises organisatsioonis kiirelt Vatikani süüdistavad lehepealkirjad, mis ei hooli, et paavst isiklikult nende juhtimises ei osale.
Kõige tipuks on Vatikan riik. Vähem kui 500 enamasti haritud ja hästikäituvat kodanikku ei viita vajadusele suure konsulaarteenistuse järele. Vatikani diplomaatilist koormust aga peegeldab vist paremini Pew Forumi hiljutine uuring, mille kohaselt kiusatakse maailma 193 riigist kristlasi taga 131s.
Loomulikult vajab iga organisatsioon aeg-ajalt ka ajakohastamist. Katoliku kiriku uuendamise vajadusega on nõustunud ka lõppeval nädalal ameti mahapanekust teatanud paavst Benedictus XVI. Reforme, kasvõi näiteks limbo-kontseptsiooni mitteusutavaks tunnistamise ja vastse tagasiastumisega, on teinud ka tema oma paavstiajal.
Veelgi suuremate uuenduste tegemisel osales praegune paavst noore teoloogi Joseph Ratzingerina 1960ndate lõpus peetud Teise Vatikani Kirikukogu käigus. Ning kuigi sealt saadu oli kirikule kahtlemata vajalik ja hea, sai ta järgnenu põhjal ka hea pildi iga suure reformi kõrvalmõjust. Naljakamalt poolelt oli Vatikan sunnitud selgitama mõningatele liialt hoogu sattunud preestritele, et polka- ja diskomissad on pisut liig. Kurvem aga oli see, et osa truusid kirikuinimesi pettus, leides, et uuendustega mindi liialt kaugele.
Näiteks «Kääbiku» ja «Sõrmuste isanda» autor J. R. R. Tolkien – lapsepõlvest surmani vankumatu katoliiklane – ei suutnudki aktsepteerida kirikukogu otsusel ladina keelest inglise keelde pandud liturgiat. Tema lapselapse mälestuste kohaselt eristunud vanaisa pärast reformi kirikus selle poolest, et kui ülejäänud kogudus vastas inglise keelde pandud missatekstidele inglise keeles, siis Tolkien ütles neidsamu fraase kõvasti ja ladina keeles.
Kui kõike seda arvesse võtta, on pigem kaine saksa ratsionaalsuse kui üleloomuliku ime märk see, et 85-aastane paavst ütleb, et temal puudub vajaminev jõud. Kui kõike seda arvesse võtta, ei paista eriti vahet, milliselt kontinendilt uus paavst tuleb. Kui kõike seda arvesse võtta, on ka uus paavst katoliiklane ja süüdistused kirikupea konservatismi kohta jätkuvad.
* Vaba tool, termin katoliku kanoonilisest õigusest