Tanel Kerikmäe: hakakem riigikohtu otsuseid kritiseerima

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tanel Kerikmäe
Tanel Kerikmäe Foto: Erakogu

Riigikohtu otsuste kritiseerimine ei ole midagi taunimisväärset, vaid lääneliku ühiskonna loomulik osa, kirjutab TTÜ professor Tanel Kerikmäe Postimehe arvamusportaalis värskele VEB fondi kohtuotsusele järgnenud kriitika valguses.

Indrek Leppik on oma hiljutises riigikohtu lahendi analüüsis puudutanud mitmeid teemasid, mis juristkonda vaevavad või huvitavad ning mis seetõttu ka laiema arutelu objektiks olnud - riigikohtu kui kõrgeima kohtuorgani roll, tema lahendite vastavus õiguslikule ootusele ning võimalik avatus kriitikale.

Olles suhelnud praktiseerivate juristidega, tean, et riigikohtule heidetakse valdavalt ette vähest põhjendamist, seda nii lahendites toodu kui ka menetlusloa andmisest keeldumise tasandil laiemalt.

Teadagi ei pea õiglus olema mitte vaid saavutatud, vaid ka näima saavutatud. Seetõttu on ehk vajalik kaaluda eriti ühiskonda enam huvitatud, näiteks üldkogus arutatud kaasuste paremat kommunikeerimist ühiskonda – nii nagu mõnes meile eeskujuks olevas õigusühiskonnas tavaks on saanud.

Usun, et põhimõttelist «õigusest hälbimist» riigikohtule ette heita ei saa ja järelevalve tema tegevuse üle on (kuigi piiratult) olemas edasikaebamisõiguse näol inimõiguste kohtusse. Euroopa Liidu õiguse küsimustes saab (õigusteoreetilise käsitluse kohaselt on lausa kohustatud) riigikohus konsulteerima Euroopa Kohtuga nn eelotsuste taotluste kaudu.

Riigikohtu ja riigi vastutuse küsimuste lahendamisel tuleb meelde üsna mitmeid lahendeid. Kõigepealt omandireform, mille teatud säte leiti olevat põhiseadusvastane ja muutmist vajav. Kummastav oli, et riigikogu siiski, vähemalt esimesel katsel sellele tõdemusele ei reageerinud.

Teine kaasus, jällegi vastuoluline ja mitmeid eriarvamusi kaasatoov, puudutas meie põhiseaduse ja Euroopa Liidu õiguse omavahelist suhet. Pidasin seda oma arvamustes pettumuseks, riigikohus jättis määratlemata põhiseaduse aluspõhimõtted ja tuli nende juurde kaudselt tagasi alles kurikuulsas ESMi kaasuses, millest kujunes Eesti õigusajaloo suurim kohtushow – arutellu kaasati ja kutsuti nii riigivõimu esindajad kui eksperdid. Diskussiooni kajastati lausa kohtusaalist kogu ühiskonnale otse.

Sellise tegevusega sai riigikogu (kuigi lahendiga kaasnes ka rekordiline eriarvamuste hulk) endalt võtta suurema kriitika ja maandada riske, et kuhjuvad süüdistused kallutatuses.

Juba 2005. aastal kutsus riigikohtu esimees kohtu lahendeid kritiseerima, «andes sellega märku, et tõelises demokraatias puuduvad kriitikavabad alad». Küsimus on tegelikult – kui ulatuslik, kelle teostatud ja milliste mõjudega selline kriitika saab olla. Riigikohtu lahendid ei loo õigusteaduslikus mõttes pretsedente ja alama astme õigusemõistjal säilib iseseisev otsustusvõime ning võimalus kõrgeima kohtu lahendist «mööda vaadata», juhul, kui see ei lähtu tema arvates formaalsest õigusallikast, seaduse tekstist.

Kohtunikuõigust (kas ja kuivõrd saab kohtunik tõlgenduse ja põhimõtete alusel ise õigust luua) on meil arutatud, aga pigem toetaksin õiguskantsleri üleskutset, et on aeg muuta tava mitte kritiseerida Eestis riigikohtu otsuseid. Riigikohtu otsuste kritiseerimine on õigustatud juba võimude lahususe põhimõttest lähtuvalt – sellised debatid ei ole võõrad mitmetele Euroopa, aga ka muudele riikidele, kus kõrgemaid kohtuid süüdistatakse juba ette ära otsustatud ja eesmärgipäraste otsuste tegemises.

Kuidas käituvad teised õigusühiskonnad? Meie vaieldamatu eeskuju Saksamaa konstitutsioonikohus (meie riigikohus on nii kassatsioonikohus kui ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohus) tegutseb, küll teise riigikorraldusega ühiskonnas, järjest enam õiguspoliitilise institutsioonina, kes mõjutab ka õigusloomet, aga mille kohtuotsuste lõplikkust pigem soositakse.

Kesk- ja Ida-Euroopas on erandlikuks Rumeenia (varem ka Poola), mille kõrgeima kohtu otsuseid sai üle kirjutada parlament. Siin nähakse aga ka ohte: tegelikult nõrgendab selline avatud kriitika traditsioon õigusteadlaste arvates õigusriiklust ja peetakse loomulikuks, et halba otsust saab üle kirjutada vaid konstitutsioonis tehtavate muudatustega. Vastasel juhul muutuksid kõrgeima kohtu otsused vaid esialgsete vetode sarnasteks instrumentideks.

Debatt riigikohtu rolli üle on igal juhul avatud ja loodetavasti suhestub see ka mõistlikul viisil hoogustunud kaasava demokraatiaga Eestis.

Advokaat Indrek Leppik kirjutas esmaspäevases Postimehes arvamusloo, kus väitis, et riigikohus eksis hiljutises VEB fondi otsuses oluliste õigusmõistmise põhimõtete vastu, kuid Eestis pole kellegi poole kaevata, kui riigikohus seadust ei järgi.

Riigikohtu nõunik Ulrika Eesmaa lükkas eile Postimehe arvamusportaalis ümber Leppiku kahtlused, et hiljutine VEB fondi sertifikaatide kohtuotsus võis olla ringkaitse, ning väitis, et kohus oli jõudnud otsuseni korrektselt.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles