Anne Lill

FOTO: Erakogu

Pärnu kohtulahend sünnitusabi vea kohta võiks saada tõukeks, et ometi luua ka Eestis tänapäeva arusaamadele vastav arstiabi kvaliteedisüsteem, et kahandada vähemalt edaspidi juhustest ja juhuslikkusest tingitud vigu miinimumini, kirjutab Anne Lill, telesaate «Puutepunkt» toimetaja.

Möödunud nädalal tuli Pärnu maakohust otsus, kus naistearst mõisteti süüdi sünnitajale ja vastsündinule ettevaatamatuse tõttu raskete tervisekahjustuste tekitamises.

Juhtum oli kohtunike pureda juba kolmandat korda. Esimesel ja viimasel jäi arst süüdi, vahepealse puhul tuvastas riigikohus menetluses olulisi rikkumisi.

Nagu kolm aastat tagasi, nii vallandas ka nüüd arsti suhtes tehtud süüdimõistev otsus maokeelena kaheks hargneva arvamuste laviini. Meditsiini poolelt kostis hoiatusi, et küll arsti kohtusse kaevanud naine veel kahetseb oma tegu ja palub takkajärgi jumalat, et ta poleks seda teinud. Sest tagajärjed, mille Hippokratese vande andnud spetsialisti süüdimõistmine toob kaasa Eesti rahvale ja konkreetsele arstlikule erialale, võivad olla sellised, millest me täna isegi und näha ei oska. Lihtinimeste seisukohavõtud ulatusid kaastundeavaldustest kannatanutele kuni üleskutseteni vea teinud tohter rattale tõmmata.

Kui kannatanu ise tuli mõni päev hiljem välja selgitustega, miks ta üldse üliraske puudega lapse hooldamise kõrvalt, ja isegi veel pärast lapse surma möödunud kevadel, kohtuteed käis ning kuhu sellega välja jõuda soovis, vallandus kirgede möll uue hooga.

«Puutepunkt» on Eve ja Triin­u lugu jälginud juba aastaid ning see on jõudnud mitmel korral ka ekraanile. Telesaate roll pole aga kohut mõista ja kuivõrd protsess kõik need aastad alles käis, hoidusime isegi nimetamast, et Eve ja Triin ongi need, kelle juhtumit kohus arutab. Saadetes võtsime vaatluse alla loo tagajärjed ja selles mõttes on Eve ja Triinu lugu nagu näide kooliõpikust, kuidas asjad tervishoius ja sotsiaalhoolekandes ei peaks käima.

Noor naine läheb sünnitama oma teist last. Tervet last, nii on kinnitanud rasedusaegsed uuringud ja jälgimine. Ööpäev pärast haiglauksest sisse astumist on ta elu aga nagu tsunamist laastatud maa. Ajaga probleemid ei lahene, vaid kasvavad. Rehabilitatsiooniteenus jääb nii ränkade kahjustustega lapsele vaid plaanide koostamiseks. Neile ei järgne midagi. Laps on liiga raskes seisus, et temaga raviseanssidel käia, ja koduseid taastusteenuseid meil pole. Hädas ema nõuküsimuse peale vastavad arstid, et ega napi telefonikõnega jõua nad ära seletada kõike, mida ise ülikoolis seitse aastat õppinud. Eve tuulab mööda välismaiste taastuskliinikute kodulehekülgi, katsetab ja leiutab ise viise, kuidas lapse seisundit kui mitte leevendada, siis kasvõi stabiilsenagi hoida. Mõnegi olulise näpunäite leiab ta internetiavarustest alles siis, kui on juba hilja. Triinu vaevad süvenevad, viimased eluaastad elab laps piinavates valudes. Ka Eve enda tervis jõuab kriitilisse seisu. Linnalt saab ta küll määrusega kehtestatud maksimaalses mahus tugiisikuteenust – 40 tundi kuus –, kuid see ei päästa enam inimest, kel on tulnud aastaid olla hinge vaakuva lapse kõrval valvekorras 720 tundi kuus. Teda sondiga sööta, hingamisteid aspireerida, võimelda, masseerida, pidevaid häireolukordi lahendada, lamatiste vältimiseks iga natukese aja tagant keerata-pöörata, alailma, laps kaenlas, haigla vastuvõtutuppa kihutada. Kõik need kannatused olnuksid olemata, kui vaid poleks olnud seda hiljaks jäänud keisrilõiget.

Olen ka ise Eve saatusekaaslane. Teine laps, sünnitrauma. Beebi lömmis koljut uurinud neuroloogid nägid juhtunu taga vigu sünnitusabis. Oli Vene aeg, arsti kohtusse kaebamine ei tulnud siis kõne allagi. Meil läks siiski paremini (?!) kui Evel ja Triinul. Karolin on 28, ta käib ja räägib, toimetab omal viisil omi tegemisi. Minu jaoks tähendab see omal viisil toimetamine, et pean tagama talle ööpäevaringse järelevalve ning kõrvalabi pea kõigis igapäevatoimingutes. Piltlikult öeldes tuleb mul Karolini emana olla lakkamatus madalstardis, et tormata vajadusel päästma või tagajärgi likvideerima. Eesti Vabariigi perekonnaseadus käsib minul ja mu abikaasal püsida selles madalstardis kuni meie surmani.

Mäletan, et vahetult pärast Karolini ilmaletulekut, kui olin tolleaegse kombe kohaselt sünnitusosakonna koridoris raami peal ihusse soonivale neerukausile verd jooksma jäetud, juhtusin pealt kuulma, kuidas sünnituse vastu võtnud arst vastas mu abikaasa telefonikõnele. Õnnitlus tütre sünni puhul, kaal niisugune, pikkus selline. Kõik. Aga ta ju ometi pidi teadma, mis oli juhtunud!

Minule näidati lapse mõlkis pead kolm päeva hiljem. Kui lastearst oli saanud mahti beebi teki seest välja harutada, siis asendus «nitševoo, harošenkaja» («pole viga») tohtri õlgade võdistamisega: «Prjama strašno! Kak kirpitš na šeje, oi, ne znaju što budet, naverna paralitš!» («Hirmus! Ma ei tea mis saab, arvatavasti halvatu!») Ei sel lastearstil ega naistearstil polnud põhjust minu ega mu sünnitusel invaliidistunud tütre käekäigu üle pikemalt juurelda. Meie olime juba paari päeva pärast haiglast läinud ning neid ootasid ees uued sünnitajad ja vastsündinud.

Kui paar aastat hiljem viimaks mangumise, pealepressimise, tuttavate tülitamise hinnaga oma hädise titega Tartusse haiglaravile pääsesin ja nägin, missuguse innu ja pühendumisega püüavad Eesti tippspetsialistid üht ilmaletulekul sandistunud ning pärast seda lihtsalt koju «hapnema» jäetud lapsukest elule tagasi võita, olin ühtaegu tänulik ja hämmastuses. Hulga spetsialistide töö ja vaev, minu toppama jäänud elu – kõik see oleks võinud olla olemata, kui vaid poleks olnud seda käestlastud sünnitust. Rääkisin oma «tõeavastusest» ka lasteneuroloogidele, aga vastuseks kõlas, et jah, nii see on, aga kahjuks pole võimalust naistearstide töösse sekkuda. See on teine osakond ja teine eriala.

Noore inimesena polnud ma toona veel kordagi mõelnud sellele, kuidas peaks toimima meditsiinisüsteem või sotsiaalhooldus või riik tervikuna. Mäletan vaid oma tookordset mõtet, et kuidas saab olla võimalik, et arstiabi eri valdkonnad on kui üksinduses hulpivad saared ulgumerel, mille vahel ei liigu isegi tuvipost. Samas kui inimene, kelle kallal need kordamööda toimetavad, on üks tervik. Eve ja Triinu lugu näitab, et ehkki elame nüüd nonde kaugete aegadega võrreldes hoopis teises maailmas, teises riigis ja hoopis teises liidus, pole meie meditsiinisüsteemis kuigi palju muutunud.

Seepärast võikski just nüüdne kohtulahend saada tõukeks, et ometi astuda see samm ja luua ka Eesti meditsiini tänapäeva arusaamadele vastav arstiabi kvaliteedisüsteem, mille abil kahandada vähemalt edaspidi juhustest ja juhuslikkusest tekkivaid vigu miinimumini.  «Ei-ei, seda ei saa teha, sest verejanuline Eesti rahvas ja eriti veel meedia närib siis läbi viimsegi siia jäänud arsti kõri,» kuulen vastamas meedikute ühendkoori.

Ei, te eksite! Pole vähimatki põhjust peljata, et kui sünnitusabi andmisel tõepoolest ärahoitavaid vigu teinud arst oma vigade eest kohtus süüdi mõistetakse, mõjuks see laastavalt kogu arstkonnale ja et patsientide usaldus arstide vastu sellest kahaneks. Vastupidi. Info levib ju niikuinii, eriti tänapäeval, mil inimesed suhtlevad foorumites ja sotsiaalmeedias. Usaldamatus tekib siis, kui sellised juhtumid jäävadki analüüsimata ning nende tekkimise põhjused selgitamata. Siis, kui kõigil arstidel on ees ühesugused, jumalate näoga maskid ja patsiendid on kaitseta. Kui nende arglikud katsed selgust saada päädivad, nagu meil tavaks, otsusega, et tegu oli taas suhtlemistõrkega või et eksinud arsti premeeritakse tasuta täienduskoolitusega.

Ei Eve, mina ega ilmselt ka ükski teine neist väga paljudest, kelle elu on jäädavalt rikutud äpardunud sünnitusabi tõttu, ei väida, et kõik Eesti arstid on hoolimatud ja lohakad. Saadeteski oleme näidanud arvukaid lugusid fanaatikutest, kes kesistest oludest hoolimata, vahel sõna otseses mõttes põlve otsas on juurutanud ka siin maailma tipptasemel raviviise ja saanud sellega, vahel kahtlejate kiuste, ülimalt hästi hakkama. Nagu igal saavutusel, on aga ka igal, olgu siis hooletusest, ettevaatamatusest või oskamatusest tehtud veal kindel nägu ja nimi. Ja see tuleb välja öelda, et vältida suust suhu levivat üldistust: näe, missugused need arstid on! Just seesugust üldistust peaksid iga hinna eest soovima vältida ka arstid ise, sest see on solvav ametiaule ja just sel võivad olla ettearvamatud tagajärjed.

Me kõik teame, et ka parima sünnitusabi korral ei õnnestu ära hoida kõiki sünniaegseid kahjustusi ja et mitte iialgi ei saabu aega, mil enam ühtki puudega last ilmale ei tule. Kuid arstlikud eksimused sünnituse vastuvõtmisel on siiski hoopis teine asi kui objektiivsest olukorrast lähtuvad paratamatud kõrvalekalded ja tüsistused. Loomulikult on puuete tekkeks ka palju teisi põhjusi peale sünniaegse hapnikupuuduse. Kui aga õnnestuks ära hoida needki, mille taga vigane sünnitusabi. Sest looduse vastu me ei saa, inimlike vigade vastu tarkade kvaliteedisüsteemidega aga küll. Selleks tuleb aga alustada vigade tunnistamisest.

Maakohtu otsusele järgnenud meediakajastusi kommenteerides ütles Eve, et need läksid kohati piinlikuks. Isegi talle kannatanuna. Selles loos ei tuleks keskenduda eksinud naistearsti isikule, poleks vaja näidata teda kui vaest heidikut tühjas kohtusaalis püsti tõusmas. On vaja keskenduda arstlikule veale, mis tõi kaasa sedavõrd rängad tagajärjed, kuid mida oleks saanud hõlpsasti ära hoida. Just see on praegu tähtis.