Vastulauseks õlletootja A. Le Coqi juhile Tarmo Noobile: tõsi, Euroopa Liidus ei ole ühtegi riiki, kus lahja alkohol oleks maksustatud võrdselt kange alkoholiga, seevastu on aga neid riike, kus aktsiisierinevused ei ole nii suured kui meil, ja seda lahja alkoholi kahjuks.
Väide, et lahja alkoholi tootmine ühe kraadi kohta on kümneid kordi kallim kui kange alkoholi tootmine, ei puutu asjasse. Kui räägitakse tootmisest, siis kas selle hinna sisse ei arvutata ka mitte tootmisse tehtud investeeringuid?
Lisaks väidab Noop, et absoluutse alkoholi ühik on kange alkoholi puhul selgelt odavam kui lahja alkoholi puhul – seega on kange alkohol tarbijatele kättesaadavam kui lahja. Ka see ei puutu asjasse. Praegu on pudel õlut poes odavam kui pudel viina, mis teeb esimese ostmise jõukohasemaks rohkematele.
Riigi teema ei ole, kas poes on kallim piim või keefir. Riigi roll on maksustada pahet, mistõttu näib Tervise Arengu Instituudi ja õlletootjate endi ettepanek seada alkoholi kraadile miinimumhind mõistlik, aga seda ei tuleks teha mitte tooterühmakeskselt, vaid alkoholiüleselt.
Noobi väitel moodustavad turistide tehtavad ostud Eestis praegu ligi 20 protsenti kogu õlleturust. Hirm turistide kadumise ees näib asjatu: Soome just tõstis aktsiise ja Lätis on samuti algatatud diskussioon kangete ja lahjade jookide aktsiiside vahe vähendamisest.
Pisut numbritest.
Piinlik on vaadata Noobi esitletud statistikat. Viimases Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) raportis, millele ka Noop viitas, on kasutatud 2005. aasta andmeid. Kaheldav on nende andmete esitamine, kui meil on olemas konjunktuuriinstituudi andmed 2011. aastast.
Viimaste kohaselt moodustas kogutarbimisest tunamullu kange alkohol 36 ja lahja alkohol 64 protsenti. Enim juuakse õlut, mis on 40 protsenti kogu tarbitavast alkoholist. Aktsiisi laekus riigieelarvesse kangelt alkoholilt 65 protsenti, õllelt 21 ning veinilt ja muult lahjalt alkoholilt 14 protsenti.
Siinkohal oleks ka paslik märkida, et kange alkoholi tarbimine on alates 2007. aastast drastiliselt langenud ja õlle tarbimine alates 2010. aastast kasvanud.
Need näitajad ei toeta Noobi seisukohta, ja miks peakski keegi toetama oma sõnu numbritega, mis on vastuolus väidetavaga.
Inimesed ei tarbi alkoholi mitte selleks, et purju jääda, vaid ikka maitse ja mõnu pärast. Ei ole nii, et lähed poodi veini järele ja hinna pärast ostad viina.
Loomulikult on ka neid, kes joovad selleks, et unustada, aga see on pigem sotsiaalne probleem, mille lahendus ei seisa aktsiisitõusu ega õllehinna püsimise taga.