Urmas Sutrop.

FOTO: Arno Saar / Õhtuleht

Eesti noorte keel on samapalju hukas nagu hellenismiaja noorte kreeklaste oma, kirjutab Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop Postimehe arvamusportaalis vastuseks ajaloolasele Jüri Kuuskemaale.

Urmas Sutrop.

FOTO: Liis Treimann

Jüri Kuuskemaa artikkel on huvitav ja kantud murest eestluse pärast. Nõustun paljugagi, mis seal kirjas. Nõustun sellega, et eesti keeles vohavad paljud tooranglitsismid ning leidub neid, kelle jaoks eestlane olla pole uhke ja hää.

Inglise laenude hulka eesti keeles me päris täpselt ei teagi. Juba 1971. aastal loendas Aino Jõgi oma väitekirjas üle seitsmesaja igapäevase inglise laenu. Kokku registreeris ta neid paari tuhande ümber. Nüüd on neid kordades rohkem ja paljud pole veel kodunenud. Vanema põlvkonna jaoks jäävadki need laenud, muud uued sõnad ja keelendid võõraks.

See on igavene mure. Hellenismi periood avas maailma Kreekale ja Kreeka maailmale. See muutis kiiresti kreeklaste igapäevast ja ühist keelt koineed, mis oli ka ametikeeleks. Klassikaline Homerose ja teiste poeetide keel jäi kreeklastele üha võõramaks. Paljudele vanade poeetide keele najal üles kasvanud õpetlastele oli selline keele muutumine väljakannatamatu. Kurdeti, et noorte keel on hukas.

Eesti noorte keel on samapalju hukas nagu hellenismiaja noorte kreeklastegi keel. Keel muutub ja meie koos keelega. See ei tähenda muidugi, et me ei peaks muutuvat keelt harima ja korrastama. Ka siin on oma vesivõsud, mis tuleb eemaldada.

Ilmselt on meie elus praegu selline maailmale avatuse periood, mis kiirendab keele muutumist. Mõne aja pärast saabub jälle tasakaal ja keel muutub uuel kujul konservatiivsemaks. Eestlane olla on uhke ja hää ka siis, kui keel muutub.

Kas «eestlane olla on uhke ja hää», kui järjest enam levib võsajänkiline keelekasutus, mis viitab soovile eestlus ületada, saada kellekski eestlasest paremaks, arutles kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa hiljuti Postimehe arvamusportaalis.