/nginx/o/2013/02/14/1572938t1hf794.jpg)
Riigikohtu nõunik Ulrika Eesmaa lükkab Postimehe arvamusportaalis ümber advokaat Indrek Leppiku kahtlused, et hiljutine VEB fondi sertifikaatide kohtuotsus võis olla ringkaitse. Ta lisab ka, et isegi kui Eesti krooni tulles tehti VEB fondiga seoses õiguslikult ebakorrektseid otsuseid, otsustasid võimalikud ohvrid neid miskipärast õigel ajal mitte vaidlustada.
Postimehes ilmus 4. veebruaril advokaat Indrek Leppiku arvamuslugu «Kas kõrgeim kohus eksis?», mis käsitles riigikohtu nn VEB fondi otsust. On mõistetav, et kohtuasjas kaebajaid esindanud advokaat järgib ka oma muudes avaldustes klientide huve. Siiski esitas advokaat eksitavaid väiteid, samuti väiteid, mis pigem viitavad menetlusosaliste esindajate tegemata jätmistele läbi aegade. Järgnevalt selgitan, mida riigikohus VEB fondi otsuses otsustas ja mida ei otsustanud ning miks.
Esmalt asja taustast. NSV Liidu Välismajanduspank (edaspidi VEB) lõpetas 1991. aasta detsembris Eesti pankade korrespondentkontodega arveldamise. Valuutaarveldusi tehti toona enamasti just VEBi kaudu ja arveldamise lõpetamine tähendas pankades hoiustatud valuuta kinnipidamist. 1992. aasta lõpus olid mitmed Eesti pangad sattunud hätta ja novembris kehtestati Põhja-Eesti Aktsiapangale (PEAP), Balti Ühispangale (UBB) ja Tartu Kommertspangale moratoorium.
Eesti krooni püsimise tagamise üheks sammuks oli riigikogu 20. jaanuari 1993. aasta otsusega VEB fondi loomine. VEB fondi koondati PEAP ja UBB külmutatud kontodest tulenenud nõuded VEBi vastu. VEB fond andis välja sertifikaadid, millega kompenseeriti PEAP ja UBB klientide külmutatud kontodega seotud nõuded nende pankade vastu. See tähendab, et klientide nõuded pankade vastu lõpetati ja asendati sertifikaatidega, mis andsid nõudeõiguse osale VEB fondi varast. VEB fondi varaks oli nõue VEBi vastu.
Sertifikaadid olid vabalt ostetavad ja müüdavad väärtpaberid, samuti võis sertifikaadi vahetada fondi volituse vastu, et pöörduda iseseisvalt nõudega VEBi poole. Sertifikaatide vaba kaubeldavus ja volituse vastu vahetamise võimalus tulenes sertifikaadi tingimustest ning oli kõigile asjaosalistele teada.
Mida riigikohus otsustas? Ühe küsimuse
Esmalt rõhutan, et kohus ei lahenda ühtki õiguslikku probleemi omatahtsi. Kohus lahendab üksnes selle vaidluse, mille pooled on tema ette toonud. Nii näeb ette seadus.
Viis ettevõtjat pöördus 2004. aastal halduskohtusse taotledes riigilt VEB fondi sertifikaatide kompenseerimist kas riigi võlakirjade, raha maksmise või muu õiglase hüvitamise kaudu. Menetlus päädis Tallinna ringkonnakohtu 2010. aastal tehtud otsusega, mis kohustas «Eesti Vabariiki üheksa kuu jooksul otsustama Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise küsimus».
Selle kohtuotsuse täitmiseks võttis riigikogu 15. veebruaril 2012. aastal vastu otsuse, millega otsustas hüvitada sertifikaadid VEB fondi likvideerimisel vara müügist laekuva raha arvel. Riigikogu 2012. aasta otsuse peale esitasid ettevõtjad riigikohtule kaebuse. Nad leidsid, et parlamendi otsus ei vasta ringkonnakohtu otsusele ja tuleb seetõttu tühistada.
Kui eelnenud halduskohtumenetluses oli võimalik esitada erinevaid nõudeid ja kohus sai vastavalt sellele otsustada nõuete rahuldamise üle, siis riigikohtu ees seisis üksnes üks sisuline küsimus: kas riigikogu 2012. aasta otsus vastab ringkonnakohtu otsusele? Riigikohus vastas sellele küsimusele jaatavalt.
Otsuses selgitas riigikohus välja sertifikaatide olemuse. Need olid väärtpaberid, mis tagasid õiguse osale VEB fondi varast. Muid nõudeid sertifikaatidest ei tulenenud. VEB fondi varaks on nõudeõigus VEBi vastu. Muud vara pole fondil kunagi olnud. Kohus leidis, et sertifikaatide väärtus vastab fondi vara müügist laekuva raha väärtusele. Seega ei riku riigikogu 2012. aasta otsus kaebajate õigusi.
Eeldusest, et sertifikaadid on väärtusetud, lähtus ka ringkonnakohus. Kuigi ringkonnakohus viitas muuhulgas sellele, et riik peab vastutama eraõiguslikesse suhetesse sekkumise eest, tõdes ta, et «sertifikaatide eest määratava kompensatsioon instrument ning hüvitise suurus on vastustaja kaalutlusotsus».
Kahe kohtu otsuste vahel vastuolu ei ole. Kuna kaebajad olid nõudnud ainult sertifikaatide kompenseerimist ei muud, ei saanud ka ringkonnakohus riiki kohustada millekski muuks.
Tõstes VEB fondiga seonduvast pikast ja keerulisest õigussuhete rägastikust välja selle ühe riigikohtu ees seisnud küsimuse, näib vastus lihtne ja loogiline. Ekslik on aga arvamus, et kohus jõudis sellele järeldusele sõrmenipsust või ringkaitsest.
Nõupidamistoa saladust avaldamata on ilmne, et kui kohus palus menetlusosalistelt teavet hulga faktide kohta, oli kohtu soov asi endale selgeks teha. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et kõiki menetlusosalistelt küsitud asjaolusid ei olnudki vaidluse lahendamiseks tarvis teada. Kuid asjakohased faktid leiab alles siis üles, kui tervikpilt on ees.
Minu meelest on VEB fondi otsus üks inimlikumaid, kuna riigikohus seletas selles lahti hoopis rohkem, kui vaidluse lahendamiseks vältimatult vajalik oli. Usun, et avatud meelega huviline, kes võtab otsust lugeda, saab seletamatagi aru, mida ja miks riigikohus otsustas.
Mida riigikohus ei otsustanud?
Seevastu VEB fondiga seotud õiguslikke küsimusi, mida riigikohus ei lahendanud, oli vähemasti 11.
1) Riigikohus ei otsustanud selle üle, kas riigikogu 1993. aasta otsus, millega loodi VEB fond ja klientide nõuded pankade vastu asendati sertifikaatidega, oli õiguspärane. Riigikohus küll selgitas välja selle otsuse tagajärjed sertifikaatide sisu määramiseks, kuid kohus ei saa omal algatusel tunnistada akti õigusvastaseks. Kuigi kohus tõi välja selle, et riigikogu 1993. aasta otsuse tegemise ajaks olid juba olemas pangaseadus ja pankrotiseadus, mida riigikogu otsuse tegemisel ei järgitud. Õigusakt aga kehtib kehtetuks tunnistamiseni, ka siis, kui see on õigusvastane.
Riigikogu 20. jaanuari 1993. aasta otsuse õiguspärasust ei ole keegi kunagi kohtus vaidlustanud. Seda vaatamata asjaolule, et otsuse oleks saanud vaidlustada juba selle tegemise ajal. Tõsi, toona ei näinud ükski õigusakt seda sõnaselgelt ette.
Püüdes end asetada toonasesse olustikku ja õigusteadvusesse, tuleb möönda, et selle peale võisid tulla üksnes helgemad pead. Samas ei olnud vähemalt suurem osa sertifikaadiomanikke n-ö tädi Maalid ja õigusabi pidi neile kättesaadav olema. 1993. aasta septembris jõustus halduskohtumenetluse seadustik. Selle alusel on juba olemas kohtupraktika, kus on lahendatud ka riigikogu otsuse peale esitatud kaebusi.
2) Riigikohus ei otsustanud riigikogu 1993. aasta otsusega võimaliku tekitatud kahju hüvitamise nõuet. Menetluse alguses selgitas halduskohus ettevõtjatele võimalust käsitleda nende esitatud kaebust kahju hüvitamise nõudena. Ettevõtjad ja nende esindajad seda aga ei soovinud ning jäid oma esialgse sertifikaatide kompenseerimise nõude juurde.
Riigikogu 1993. aasta otsusega tekitatud kahju hüvitamise taotlust ei ole kohtule esitatud. Kui riigikogu otsusega tekitati kahju, siis selle hüvitamist sai samuti nõuda juba 1993. aastal. Toona oli nõude aluseks tsiviilkoodeks, mis nägi sõnaselgelt ette õiguse taotleda riikliku organisatsiooni tekitatud kahju hüvitamist. Seda toetas põhiseaduse säte, mis kohustab igaühe poolt tekitatud õigusvastase kahju hüvitamisele.
Täna kehtib riigivastutuse seadus, mille alusel võib igaüks, kelle õigust on avaliku võimu kandja (st ka riik, riigikogu) rikkunud, nõuda tekitatud kahju hüvitamist. 2002. aastal jõustunud riigivastutuse seadus sätestas, et enne selle seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamise taotlus tuli esitada varem kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul selle seaduse jõustumisest. Seega hiljemalt 1. jaanuaril 2005. Isegi kui möönda, et 1993. aastal ei pruukinud VEBist raha saamise lootusetus olla selge, oli see vähemalt sajandivahetuseks igatahes ilmne.
3) Riigikohus ei otsustanud selle üle, kas Eesti Pank või mõni muu asutus on vahepealsel ajal kedagi (põhjendamatult) eelistanud. Olgu siinkohal meenutatud, et sertifikaatide omanikuvahetus oli igal ajal lubatud, samuti fondi volituse alusel nõude iseseisev maksmapanek Vene panga vastu.
4) Riigikohus ei otsustanud sellegi üle, kas asja oleks pidanud lahendama suulisel kohtuistungil. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetlused on reeglina kirjalikud. Näiteks 2012. aastal toimus riigikohtus ainult üks suuline istung põhiseaduslikkuse järelevalves, 2011. ja 2010. aastal mitte ühtki. VEB fondi asjas ei taotlenud suulist istungit ükski menetlusosaline.
5) Riigikohus ei otsustanud ka seda, kas riigikogu otsuse vaidlustamise sätted on põhiseaduspärased. Seadus näeb ette, et riigikogu otsuse saab vaidlustada riigikohtus ja edasikaebeõigust ei ole. Tulenevalt põhiseadusest on igal menetlusosalisel õigus vaidlustada tema asjas kohaldatav norm, kui ta leiab, et see on põhiseadusega vastuolus. VEB fondi asjas ei tuginenud menetlusosalised edasikaebeõiguse puudumise põhiseadusvastasusele ja seetõttu kohus seda ei kontrollinud. Muide, see, et osa õigusakte on vaidlustatavad üksnes kõrgeimas kohtus, mille lahendi peale kaevata ei saa, ei ole sugugi Eestile ainuomane.
6) Lisaks ei otsustanud riigikohus, kas jõustunud ringkonnakohtu otsus oli õiguspärane, st kas ringkonnakohus sai tuletada riigile kohustuse hüvitada sertifikaadid, ilma et ta oleks regulatsiooni puudumise põhiseadusvastaseks tunnistanud.
7) Samuti mitte selle üle, kas hüvitise nõudjad olid needsamad, kelle nõuded pankade vastu riik 1993. aastal võõrandas, või teised, kes omandasid sertifikaadid järelturult.
8) Ega ka mitte seda, kas 1993. aastal panga vastu nõudest ilma jäänud ettevõtted olid eraisikud, kelle põhiõigusi üldse rikkuda sai, või riiklikud, kes põhiõiguste rikkumisele tugineda ei saa.
9) Või milliseks loeti nende riiklike ettevõtete erastamisel ettevõtte vara hulka kuulunud sertifikaatide väärtus.
10) Riigikohus ei tuvastanud, kes ja kas võttis VEB fondilt volituse nõude iseseisvaks maksmapanemiseks Vene panga vastu ja keda saatis seejuures edu.
11) Ei otsustatud ka selle üle, kui suures ulatuses oleks 1990. aastate alguses PEAP ja UBB klientide nõuded rahuldatud pankade – riigi sekkumiseta vältimatus – pankrotimenetluses, ega toonud välja seda, et toonase pankrotiseaduse alusel rahuldati klientide nõuded viimases järjekorras.
Muide, Eesti Panga teatel olid toona varad bilansis reeglina ülehinnatud ja kohustused alahinnatud ning pankade pankrotimenetlustes jäid klientide nõuded tavaliselt täies ulatuses rahuldamata. PEAP ja UBB olid olukorras, kus nende päästmiseks ei piisanud üksnes külmutatud raha bilansist eemaldamisest, vaid panku refinantseeriti täiendavalt.
Ükski neist küsimustest ei puutunud kohtu ees olnud vaidluse lahendamisel asjasse. Seadusest tulenevalt kohus ei pidanud neid küsimusi lahendama ega tohtinudki.
Kokkuvõtteks
Jättes kõrvale selle, kas vahepealsel ajal on keegi midagi valesti teinud (mida on samuti olnud võimalik vaidlustada), saab VEB fondi saaga minu hinnangul kokku võtta nii. Äsja iseseisvuse taastanud Eestis tehti vajalikke otsuseid – küsimus oli siiski krooni püsima jäämises – õiguslikult ebakorrektselt.
Oma õiguste kaitseks saab pöörduda kohtusse. Kohtusse pöördumise õigus oli olemas juba 1990. aastate alguses. Kohus ei saa rahuldada nõuet, mida talle esitatud ei ole. VEB fondi asjas ei ole õigeid nõudeid õigel ajal õigete organite vastu esitatud. Alati on võimalik taotleda tähtaja ennistamist. Iseasi, kas see ka põhjendatud on. Õigusrahu on põhiseadusest tulenev oluline väärtus.
Lingid viidatud õigusaktidele:
riigikohtu otsus: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222553042
Riigikogu 1993. aasta otsus: https://www.riigiteataja.ee/akt/13085284
Riigikogu 2012. aasta otsus: https://www.riigiteataja.ee/akt/317022012001
Ringkonnakohtu otsus: https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/maa_ringkonna_kohtulahendid/menetlus.html?kohtuasjaNumber=3-04-469/158.
Ulrika Eesmaa on riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi nõunik, kes tegeles VEB fondi asjaga, ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna doktorant. Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.