Uudis, et maadluse kestvus olümpia-alana on seatud suure kahtluse alla, ei ole mitte ainult üllatuslik, vaid lausa mõistetamatu. Eesti maadlejatest ja nende saavutustest on kirjutatud kümneid kilomeetreid ja sadu tonne, mistõttu ei ole vajalik sel teemal siin pikemalt peatuda. Siiski pole möödunud sajandi alguse maailmameestest matikangelased mitte ainult suured sportlased, vaid neis peegeldub ka meie rahva edasipürgivus ja jõud. Kuulsad maailmas, ei pruukinud nad olla kõige tugevamad kodus.
Nii näiteks kõneleb legend ühest maadluskuulsusest, et kui ta oli pärast edukat ilmaturneed koju naasnud, võttis vanem vend ta ette, tegi ta turja üsna kiiresti prügiseks ning ütles: «Haina tuleb teha, mitte ringi hulkuda.»
Kas tegelikkus just selline oli, aga kindlasti aitasid eesti soost rammumehed kaasa rahvusliku eneseteadvuse tekkele ja arenemisele. Tänu sellele võeti ka okupatsiooni ajal pärjatud maadlejaid vastu erilise soojusega, kuna tegemist oli justkui rahvusliku spordiala tippudega. Heiki Nabi võimas soorituste jada ja tulemus viimastel suvemängudel raputas ka juba unustuse hõlma vajunud saavutustelt tolmu ja andis motivatsioonilaksu paljudele noortele sportlastele.
Selline suhtumine maadlusse ei ole iseloomulik vaid eestlastele. Soome vägilased on kõrvuti meie omadega samuti mehetegusid teinud ja nende reaktsioon sellele uudisele on kõike muud kui ükskõikne, ehkki jäähoki on juba pikemat aega nende a ja o. Kui hakata minema kaugemale, nii ajas kui ruumis, siis paljude rahvaste põlisemaid spordialasid on olnud just maadlus, ehk küll mitte tänapäevasel kujul, kuid siiski selgelt aus relvadeta võitlus mees mehe vastu, kus võidab see, kes osavam ja tugevam. Nüüd aga selgub, et osavusest ja tugevusest ei piisa. Rahvusvaheline Olümpiakomitee võttis vastu otsuse, et 2020. aasta mängudele maadlejaid enam ei oodata. Otsuse langetasid 15 täitevkomitee liiget salajasel hääletusel, kusjuures põhjendusi sellisele otsusele ei ole antud.
Mingi tõenäosus on, et maadlus hääletatakse tagasi, kui valitakse 26. spordiala, kuid kogenud vaatlejad peavad seda võimalust kasinaks (The New York Times 12.02). Seega on meil maailmaspordis 15 isikut, kes otsustavad, milline spordiala on elujõuline, milline mitte. Kui seda põhjendatakse eesmärgiga, et olümpiamängud peavad jääma relevantseks kõigile generatsioonidele, siis tegelikult tundub see olevat sõnakõlks, et varjata mängude eskaleeruvat kommertsialiseerumist. Kus on siis aegade side, toomaks esile olümpiaväärtusi, tahaks küsida.
Iidse ala ärakeelamine (vangi selle eest siiski ei panda) on sarnane olukorraga, mis juhtuks, kui keelata ooperilaul suurtel lavadel. Järele jääks küll ballett, ehk lisataks ka midagi mõne subkultuuri jaoks atraktiivset, kuid pikemas perspektiivis sureb klassikaline laul välja, sest edasiseks püüneks jääks vaid kultuurimaja lavad ja laulukaarealune.
Sama on ka iga spordialaga. Kui see jäetakse olümpiamängude kavast välja, hääbub see ala üsna kiiresti, kuna väljavaateid kodust kaugemale jõuda ei ole. Jah, tegutsetakse ka aladel, mis ei kuulu mängude koosseisu, kuid need alad pole mängudel kunagi esindatud olnudki. Ja kindlasti selle poole püüeldakse, et sinna kunagi välja jõuda. Kord väljakukkununa on aga väljavaade oma koht selles formaalses hierarhias taastada väga nigel.
Tegemist on ääretult rumala otsusega, kuna populaarne spordiala surutakse nüüd tolmurullide vahele tagahoovidesse ja koolikoridoridesse. Eesti Olümpiakomitee ei ole selles suures mängus küll vist liiga suur tegija, kuid nagu Nabi tuli vaikselt ja enesekindlalt oma eesmärgiga, võiksid ka Seli ja Sukles vähemalt üritada vägilased olla.