Olümpiamängudelt kaotati maadlus. Kommentaariumides plahvatanud jahmatuse, uskumatuse ja nördimuse põhjal tundub, et eestlastelt on (jälle!) röövitud tükk armsat ajalugu. Jälle erutab meid eilne, mitte tänane päev. Erutuda võiks ju Lurichi ja Palusalu biograafina ka siinkirjutaja. Ent mida oleks temalgi lisada?
Eilne päev tähendas Lurichit koos kaaslastega, Kleini, Palusalu. Tänane päev tähendab kaupa, mis müüb või ei müü. Maailm mängib täna teisi mänge kui eile.
Maadlus? Palun: profimaadlus või lihtsalt maadlus on spordi- ja teatrielemente sisaldav etendus, kus matši tulemus on meelelahutusliku huvi hoidmiseks ette otsustatud. Sellest tulenevalt puuduvad tal teiste spordialadega võrreldavad reeglid, siin peavad «reeglid» tagama selle, et kõik toimuv näiks usutav ja tõene. Ameerikas on see miljardidollariline äri.
Just nii on kirjas, just see on maadlus tänases mõttes. Meil kõigil teles küllap nähtud ja imeks pandud. Mis see on? Ei midagi eraldiseisvat, üksnes osa üleüldisest, sellestsamast, mis tuttav tänasest kirjandusest, teatrist, filmist, kujutavast kunstist. On nähtus, mida kunagi keegi nimetas «jälkuse võluks».
Kuidas võiski maadlus algses tähenduses selles võrdluses oma kohta hoida? Tõsi, ta tegi pildil püsimiseks koomilisevõitu pingutusi, muutis end äratundmatuseni. Asjata, temast ei saanud letikaupa ja see otsustas.
Teeb nüüd juhtunu meid kurvaks? Või-bolla. Kuigi järele mõeldes: mistarvis?
Soome tõid maailma kaardile nende jooksjad, Eesti – maadlejad. Hetkel, mil iseseisvusime, valitses impeeriumi lavasid Lurich, eesti jumal. Nimi neilt, sisu meilt.
Aga tema kõrval oli veel kümneid teisi, nii et miski pidi sundima sealset asjatundjat hinnanguks: «Terane nagu tõeline eestlane, tugev nagu tõeline eestlane, võitluses visa nagu tõeline eestlane.»
On üks elu- või spordiala välja teeninud sellise üldistuse, mida võiks siia veel lisada?
Ei muud kui: täname, hoiame meeles!