Mihkel Mutt

FOTO: Mihkel Maripuu

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et ajalooteadus ei pea olema rahvusliku identiteedi loomise aluseks, kuid miski peab ka sellega tegelema. Kui identiteeti ei taastoodeta, siis käib rahvus alla.

Kuidas me seda ka ei sõnasta või hinda – selge on, et uues «Eesti ajaloo» teises köites on fookus viidud enesekesksuselt muukesksusele. (Konnaperspektiivile on lisatud kotkaperspektiivi, nagu väljendus üks autoreid Ivar Leimus.) See, kuidas me end ise näeme või näha tahaksime, on asendatud sellega, kuidas me funktsioneerime ja paistame suurema süsteemi osana.

Seetõttu (ja võimalik, et paradoksaalselt) on raamat «ebamoodne», sest ujub vastuvoolu ajalookirjutusele, mis on viimased kolmkümmend viis aastat maailmas laineid löönud. Pean silmas postkolonialistlikku diskursust. Viimane rõhutab vajadust näha asju just nimelt «teise» vaatepunktist.

Teine, see on n-ö pärismaalased, endised rõhutud. Senini pea jagamatult domineerinud nn valge mehe ajalugude kõrvale on arengumaade haritlased ise (veel sagedamini aga neist hoolivad lääne kolleegid) asunud kirjutama uusi ajalugusid. Need on just «konnaperspektiivist». Minevikusündmusi ja üldse maailma asjade käiku on kirjeldatud nõnda, nagu neid on kogenud koloniseeritud rahvad (ehk kõige märkimisväärsem ses suhtes on Austraalia aborigeenide ajaloo vallas korda saadetu). Eesti keskajaloo autorid, vastupidi, on üritanud ületada meie senist enesekesksust või «aborigeenlust», mis on lähtunud «Kolmest isamaakõnest».  

See on mitmes suhtes oluline. Mainitud aborigeenide ajalugude puhul pole tähtis üksnes perspektiiv, vaid ka meetod. Olen üldse nördimusega jälginud, kuidas traditsiooniline ajalooga tegelemine maailmas alla käib. Selle asemele on tulnud kõiksugu liitkunstid ja segataidlused, mille puhul ajalugu tõmmatakse strukturalismi, kirjanduskriitika, tekstitõlgenduse jne liistule.

Ajaloo teeb teaduseks ju olulisel määral see, et ta kasutab induktiivset meetodit. Arheoloogiliste leidude uurimine, vanade ürikute tundmaõppimine, neist loogilise mõttetöö abil uute teadmiste destilleerimine ja muu seesugune on ausa ajaloo a ja o. Selle asemel lehvivad nüüd fantaasiarikaste esseistide mõttekonstruktsioonid, mille juurde otsitakse ajaloost valikuliselt näitematerjali. (Ses suhtes on ületamatud Foucault ja teised «prantsuse teooria» esindajad. Põhimõtteliselt samasse leeri kuuluvad ka näiteks meil tõlgitud Marshall Sahlins ja Tzvetan Todorov.) Postkolonialistlikus ajalookirjutuses käsitletakse näiteks müüti või legendi allikmaterjalina võrdsel tasemel teaduslike uurimisandmetega. Sest ajalugu olevat see, kuidas inimesed seda «läbi elavad» jms.

Objektiivsus kui nähtus on seega ideologiseeritud ja osa kultuurisõjast. Erapooletu vaateviis olevat lääne vahend koloniaalikkest vabanenud maade «vaimseks taskupistmiseks», nende koolutamiseks lääne mallile, nagu on väitnud Edward Said ja tema jüngrid. (Meenub, et ka Nõukogude Liidus oli objektiivsus «objektivismi» sildi all põlustatud.) Peaks küll olema selge, et teadusliku objektiivse lähenemise seostamine mingi rassi või rahvusega on ise rassistlik, patroneeriv ja sama absurdne kui üldiste inim­õiguste eitamine.  

Nn aborigeenide ajalood tegelevad kindlasti ka identiteediloomega, isegi kui nad seda otsesõnu ei kuuluta. Juba ainuüksi õigus näha ajalugu omamoodi tundub olevat suur kivi rahvusliku eneseteadvuse müüri. (Parafraseerigem Kristjan Jaaku: «Kas siis selle maa ajalugu ...» jne.) Tegemist on kultuuri lastehaigusega, sest selle funktsioonid ja tegevusharud ei ole veel üksteisest eraldunud. Pealegi justkui õigustaks raske minevik erapoolikust. Eesti ajaloolased ei ole säärast «indulgentsi» kasutanud.

Samas on selge, et raske on igakord tõmmata piiri, kus üllas tõejanu läheb üle enesepiitsutamise joovastuseks. Jüriöö ülestõusu puhul peame meie vajalikuks esitada ka baltisaksa ajalookirjutuse tõlgendust, mille kohaselt see oli tapatalgu sakslaste kallal.

Selle eeskujul peaksid näiteks poolakad 1794. aasta ülestõusu puhul käsitlema võrdväärsena Tsaari-Vene huvidest lähtuvat perspektiivi ning Hiina ajaloolased bokserite ülestõusu puhul Saksa ja Inglise kolonisaatorite perspektiivi. Ometi, kes aimab vastavate kultuuride üldisi suundumusi, ei söandaks säärast ülimat objektiivsust ja erapoolikust alati loota.

Mind jälitab kujutluspilt. Mängitakse üht tobedavõitu poisikeste mängu. Võetakse rivvi ja keegi hõikab: «Püksid maha!» Kõik peaksid nüüd vastavalt toimima. Aga ei. Mõni teeb, et ei saa nii kiiresti, sest lukk ei tule lahti, mõni teeskleb kurti, kolmas ütleb: «Me tegime ju ainult nalja» jne. Üksnes eestlane lasebki kohusetruult püksid maha ja arvab, et teised peaksid teda «aususe ja objektiivsuse» eest kiitma. Eks nad näo ees kiidavadki, aga pärast isekeskis võib-olla vangutavad pead ja osutavad meelekohale.

Tuleb igati toetada väidet, et ajalooteadus ei pea olema rahvusliku identiteedi loomise aluseks. Veel rohkem aga meeldiks mulle lause «mitte ajalooteadus ei pea olema ...». Sest miski võiks ju ka sellega tegelda. (Tore, et lõpuks hakatakse väntama filmi «Rehepapist». Olen ootusrikas ka EV 100. aastapäeva filmikonkursi suhtes). Kui identiteeti ei taastoodeta, siis käib rahvus alla – pikkamisi, nii et ei märkagi, aga kindlalt. Seoses sellega tundub ka, et Jaak Aaviksoo kunagisi vastavaid mõtteid tõlgendati ühekülgselt ja ülekohtuselt. Need polnud ju suunised ajaloo kirjutamiseks, vaid ikka identiteediloomeks. Selles vallas on tõe ja vale küsimused keerukamad kui näiteks eeslikasvatuses.