Maria Talihärm

FOTO: Erakogu

Maria Talihärm ja Tiit Kuuskmäe küsivad, mida tähendab armastus eestlaste jaoks, kes, nagu selgub, «armastust» oma sajanditepikkuses rahvaluules isegi ei maini.

Euroopa Filmiakadeemia valis 2012. aasta Euroopa parimaks filmiks režissöör Michael Haneke linateose «Armastus» («Amour»). Hiljuti sai sama teos Ameerikas parima võõrkeelse filmi Kuld­gloobuse. Seiskem kinogurmaanide sümfoonilise kiituse saatel hetkeks tõtt «armastuse», meie aja kangelase, õnne sünonüümi ja ideaalide etaloniga, mis levib kõikjal, kuid millele on pea võimatu sõrme peale panna.

Armastusele pärani silmi otsa põrnitsedes avastame, et tema ühikuis meid hinnataksegi. Armastusest pungitab muusika ja luule, teater ja kujutav kunst paleo­liitikumist postmodernismini. Tema nimel on tapetud ja hinge heidetud ning tema tõestuseks kalleid kaupu vahetatud. Armastuse veatu väljenduse leidmisest on tehtud üks meie aja elu eesmärke.

Kuid samuti nagu punase põksuva südame kujutis pole alati tähistanud kirglikke emotsioone, on ka paljudes kultuurides puudu konkreetne mõiste, mis üksüheselt vastaks sõnale «armastus». Enamgi veel, kummastav ja vahest hirmutavgi on tõdeda, et eestlased, kes 5000 aasta vältel Läänemere kaldaid piirates on olnud ühed paiksemad eurooplased üldse, «armastust» oma sajanditepikkuses rahvaluules isegi ei maini.

Tüvi «armas» on keskaegne germaani laen algupärase indoeuroopa keele tüvest *ar- (~ kokku sobima, ühilduma). «Armsam» jõudis eesti keelde siis, kui eestlased said tihedama kokkupuute trükisõnaga, mida valgustatud baltisakslased nende jaoks paberile panid. Näiteks kirjutas Ravila mõisavanem P. Gr. Mann­teuffel 10. maikuu päeval 1838. aastal: «Eesti-maa rahvas! Olgu see teile mälestuseks, et teie mo meelest armsad olete.»

Kas sõna laenamine viitab millelegi märksa suuremale? Kultuurisuhtelisuse pooldajad ehk kultuuri­relativistid, kes jutlustavad ühiskondade äärmuslikest erinevustest, tõstaksid siinkohal tähendusrikkalt näpu ja ütleksid midagi sellist: kuna «armastuse» mõistet eesti keeles polnud, siis järelikult ei saanud eestlased 19. sajandile eelneval perioodil «armastust» kogeda. Lühidalt: eestlased ei armastanudki.

Kas selline väide on õige?

Füsioloogiliselt: ei. Kultuuriliselt: jah.

Füsioloogiliselt on sama hästi kui võimatu, et eestlased «armastuse» emotsiooni enne 19. sajandi keskpaika ei tundud. Inglise neuroteadlane Semir Zeki, kes oma 2007. aasta ülevaateartiklis «Armastuse neurobioloogia» laskub aju neuronikimpude peene kaardistamiseni, sedastab romantilise ja emaliku armastuse kohta, et nad jagavad ühist evolutsioonilist eesmärki, milleks on liigi säilimine ja levik.

Teisisõnu on armastuse kui looduse poolt soositud meelepärase kogemuse funktsionaalseks ülesandeks siduda indiviidid omavahel vähemalt teatud perioodiks.

Niisiis on armastus kui füsioloogiline emotsioon arenenud välja kümnete tuhandete aastate jooksul. Selle mitteolevaks mõtlemine kultuurilise käsu või tahtepingutuse abil on üsnagi lootusetu ettevõtmine. Teisalt on emotsionaalsete sidemete tekkel mitmeid eeldusi, millest üks kesksemaid on meie meeleline kuvand armastusväärsest inimesest. Kuvandi arenemisel on kaalukeeleks meie vanemad, kultuuriruum ja inimesed, keda me oma eluteel kohtame. Seega on kultuuri omaduseks anda meie füsioloogilisele võimele mingi piiritletum suund.

Kultuuriliselt on sama hästi kui võimatu, et eestlased oleksid enne 19. sajandi keskpaika «armastuse» emotsiooni tundnud. Vähemalt nii, nagu meie sellest tänapäeval aru saame. Eesti keeles olid armastusega sarnases tähenduses käibel omakeelsed sõnad «lembima» ja «lemmitu». Armastamisega sarnanevalt kasutati ka «hoidmise» mõistet. Kuid need ei kõnelenud kreeka-rooma-laadsest emotsioonist.

On pentsik ja üllatav, et eestlaste «armastust» on teaduslikult uuritud vaid kahel korral. 1915. aastal avaldas Postimehe kirjastus Tartus Märt Raua uurimuse «Eesti armuilmast». Peaaegu sajand hiljem, 2009. aastal ilmus semiootik Ülo Mäeotsa sulest samasisuline teos «Armastuse märgid». Märt Raud märgib tabavalt: «Eesti hingeelu uurimine, niipalju kui see armuelusse puutub, on täitsa söötis põld. Siin ei ole midagi ära tehtud; isegi niisugused mehed, kes oma ameti poolest asjaga peaksid tuttavad olema, käivad nagu pimedas metsas ümber.»

Märt Raua uurimuses kirjeldatud sugudevahelised kokkupuuted saab kokku võtta kolme sõnaga: sõprus, kirg ja mõistuspärasus. Sugudevahelised seepärast, et mis tahes samasooliste suhted ei mahu tolle aja eestlaste armuilma veerelegi. Kuid peamine on hoopiski ja ennekõike see, et mõistet «armastus» ei eksisteerinud kuni viimase ajani ei eesti keeles ega ka kellegi kujutelmades.

Raud käsitleb oma uurimuses põhjalikult eestlaste arusaamu ehast, õitsest, kosjadest ja abielust. Näiteks ehalkäimisega seonduvalt on tänapäeval teenimatult palju tähelepanu saanud tüdrukute ja poiste ühismagamine. See oli tõepoolest üldine nähtus ning leidis aset kas küünis, lakas või lahtise taeva all. Paraku kaob sellistes linnalegendides faktide taust.

Raud märgib, et polnud tõesti vahet, kes kelle kõrval magas, sest «kõik olid ju väsinud ja tapetud tööorjad». Magamise aeg oli väga lühike ja noored sedavõrd väsinud, et «nad ainult tahavad magada ja himude peale ei mõtlegi». Liiatigi andis see tüdrukutele võimaluse magada meeste soojade kasukate all, kuivõrd nende endi tööriided üsna viletsad olid.

Raud kirjeldab, kuidas praktiline ja armastusest karske meel iseloomustab ka tolle aja abikaasa valimise protsessi: «Isiklik tutvus on kõrvaline asi, sest kui naine ära võetakse, eks siis aega küllalt üle jää teineteist vastastikku tundma õppida. Igatahes kuulab kosilane järele, kas tüdruk töökas on, ehk läheb ise pimedatel õhtutel vahi peale ja paneb tähele, kuidas sügisesed tööd, nagu ketramine, rehe peksmine ja lina roobitsemine neiu käes lähevad.»

Kuigi partneri tehnilise võimekuse kõrval mängis tõenäoliselt oma osa ka kirg, siis armastus, sellisena nagu seda määratlevad neuroteadlased, sai tekkida alles kooselu käigus.

Kahe teadustöö kirjapanemise vahele jääva sajandi jooksul on eestlaste kultuur põhjalikult pea peale pööratud. Märt Raua tööst jääb kõlama hinnang eestlastele kui külmadele armastajatele: «inimene on siin külm ja erutustele vastupidav». Seejuures toob ta otsekui vabanduseks eestlaste kasinad elamistingimused: «Üheks põhjuseks tuleb pidada vähest liha tarvitamist toiduks. Aganaleib ei ahvatle erootikat.»

Lisaks näib Rauale olevat südameasjaks tõestada, et mõningate sakslaste kirjeldused eestlastest kui lõtvade elukommetega rahvast ei vasta tõele, sest tegelikult valitseb eesti kodus «truudus ja perekonnavoodi puhtus». Seda nii meeste kui naiste lõikes. Seega võib sajanditaguse ja sellele eelneva eesti armastuse võtta kokku kombinatsioonina truudusest ja külmusest.

Ülo Mäeots lähenes teemale ankeetküsitlusega, mis anti täitmiseks nii eestlastele kui prantslastele. Sellest nähtub, et kui prantslaste jaoks on armastus «esmatähtis» (39 protsenti), «jagamine» (21 protsenti) ja «tundeseisund» (7 protsenti), siis eestlaste jaoks on esikohal «tundeseisund» (25 protsenti), mille järel tuleb «esmatähtis» (17 protsenti) ja viimasena «jagamine» (13 protsenti).

Eesti armastuse sajanditagusest külmast truudusest on saanud esmatähtis tundeseisund.

Kirjeldatud eripära(tuse)ga vastame põhimõtteliselt Euroopa standarditele ja oleme saanud osaks hedonismiga piserdatud romantilise armastuse globaalsest otsingust. Romantilist armastust uurinud ameerika antropoloogi Helen Fisheri väitel on paarilise leidmise ja järglaste saamise eesmärgil arenenud meie ajus välja kolm erinevat süsteemi: kirg (seksuaalne iha), romantiline veetlus (armumine) ja pikaajaline kiindumine (pikaajalised sügavad siduvad tunded).

Romantiline armastus võib alguse saada ükskõik millisest tundesädemest neis kolmes süsteemis, kuid eelkõige seostatakse seda tunnet «varajase armastuse» ehk armumisega või pikemaajalisest sõprusest tekkinud stabiilsema kiindumisega.

Pole võimalik öelda, millistes vallatutes kurvides me eesti armastuse järgmisena leiame. Selge on üksnes see, et kultuur on alatises muutumises. Juhul kui abielude lahutamise suhtarv on mingi mõõdik romantilise armastuse elujõust, siis sunnib statistika, mille alusel pooled Eestis sõlmitud abielud lahutatakse, küsima: milline saab olema eesti armastus 3.0?