Sagedasti teeme elus asju ja rituaale ise seejuures mõtlemata nende sisule või tähendusele – lihtsalt on kombeks midagi teha, mingil hetkel mingeid sõnu öelda, mingeid laule laulda ja ei peatuta hetkeks, et selle üle pikemalt järgi mõelda. Küllap pole tihti vajagi, kuna on olulisemaid asju, mille üle juurelda.
Küll aga jäin ise ühel heal päeval kuulama oma sõnu, kui aktust Eesti hümniga alustati ja kolmanda salmi aeg kätte jõudis. Mõte töötab teinekord kiiremini kui laul ja enne kui järg jõudis sõnadeni «su üle Jumal valvaku», oli mu suu juba sulgunud. Ja sellest päevast peale olen meie hümni kolmanda salmi ajal nüüd juba teadliku otsusena oma suu kinni hoidnud.
Muidugi on rahvuslikel sümbolitel ajalooline taust, kuid mingi asja ajaloolisus ja vanus ei tee seda veel õigeks ja kordamisväärseks.
Ajastud ja arusaamad muutuvad ning küllap on hea, kui mingid asjad läbi aegade kindlad püsivad või seda püsimise illusiooni suudavad luua, kuid too hetk justnagu saputas mu arusaamu ning tõi selguse, et oma südametunnistuse vastu midagi öelda või laulda on kohatum kui näiline kinnihoidmine traditsioonist.
Riiklikult sanktsioneeritud palve mingi entiteedi poole, mille olemasolu on samas kategoorias posija aura, pildaja energiasamba või Russelli teekannuga, käib vastu mu südametunnistust, tõetunnetust ja õiglustunnet. Ja on ka ebateaduslik.