Kristin Rammus

FOTO: Erakogu

Kristin Rammus Eesti Inimõiguste Keskusest selgitab, mis vahe on Lõuna-Eestis hiljuti vahele jäänud vietnamlastel ja pagulastel, keda kiputakse pidevalt omavahel ühte patta panema.

Viimase nädala uudiste valguses 28 plehku pannud vietnamlasest oleks taas paslik meelde tuletada, et nemad viibivad Eestis illegaalselt, mistõttu ei tohiks neid segamini ajada pagulastega.

Jah, meeldetuletust on üha uuesti ja uuesti vaja, sest näib, et ikka veel kui räägitakse illegaalselt riigis viibivatest kolmanda riigi kodanikest (nimetagem neid antud artiklis lühidalt «illegaalideks»), tekivad inimestes automaatsed konnotatsioonid pagulastega. Ometi on kahe mõiste (ja inimgrupi) vahel oluline erinevus.

Puust ette ja punaseks

Et mõista seda olulist erinevust «illegaalide» ja pagulaste vahel, tuleks alustada mõlema inimgrupi tunnustele otsa vaatamisega.

Miks vietnamlaste kohta võib öelda, et nad on «illegaalid»? Erinevate andmete kohaselt maksid vietnamlased vahendajatele (inimkaubitsejaile) umbes 10 000 – 16 000 dollarit, et saada töökoht Euroopas.

See aga ei ole aluseks anda inimesele rahvusvahelist kaitset, sest «kaitset» kui sellist nad ju ei vaja ega ole küsinud. Nende eesmärgid on puhtalt majanduslikud – otsida head elu.

Hea küll – aga kes need pagulased siis on? Ja varjupaigataotlejad? Ideaalis on skeem lihtne – koduriigis on inimesel võimatu elada, näiteks kiusatakse teda taga kas rassi või usutunnistuse, ühiskondliku positsiooni, aga ka rahvuse ning väga tihti poliitiliste seisukohtade ja väljaütlemiste tõttu.

«Kiusamise» all aga tuleb üldjoontes silmas pidada ülimaid jõhkrusi – genotsiidi, vangistamist ja vanglas inimese piinamist, elukoha hävitamist, lähedaste tapmist jms.

Erinevates riikides on erinevad põhjused ning riigid, kust inimesed põgenema on sunnitud, ei asu vaid Aafrikas või Lähis-Idas. Statistika kohaselt domineerivad Eestist aastatel 1997 – 2012 varjupaika taotlenud inimeste seas ka grusiinid, venelased, armeenlased ja valgevenelased.

Eeldusel, et inimesel on õnnestunud oma kodumaalt põgeneda (mitte kõigil see ei õnnestu), on ta Dublini konventsiooni kohaselt sunnitud varjupaika paluma esimeses turvalises riigis. Seega ei ole tal oluliselt valida, kas paluda varjupaika piiririigis Kreekas, kus taotlusi on tuhandeid ja põgenikud elavad tänavatel, või Norras, kus kogu sotsiaalsete tagatiste süsteem on märkimisväärselt parem.

Oluline faktor riigivalikus võib olla ka inimkaubitsejatel, kellele makstakse suuri summasid, et nad põgeniku kogukonnaga ümbritsetud sihtkohta toimetaksid, ent kes võivad inimese näiteks Eestis maha panna, suruda nende kätt ja öelda: «Welcome to Sweden!»

Mõtlete, et mis saab aga siis, kui inimene ei palu varjupaika esimeses turvalises riigis? Kui suudetakse ära tõestada, et põgenik on eelnevalt viibinud mõne teise «turvalise» riigi territooriumil, ent pole seal varjupaika taotlenud, on riigil, kus ta seda lõpuks tegi, õigus ta esimesse riiki tagasi saata. Seda aga tõepoolest juhul, kui see on tõestatav.

Varjupaika võib inimene taotleda nii piiril kui riigi territooriumil viibides. Erinevate stsenaariumite kohaselt paigutatakse ta pärast taotluse esitamist kas varjupaigataotlejate vastuvõtukeskusesse, mis hetkel asub veel Illukal, või kinnisesse väljasaatmiskeskusesse Harkus.

Igal juhul järgneb sellele kuid kestev kadalipp erinevatest intervjuudest ja paberite täitmisest, võib-olla ka aastaid kestvast edasikaebamisest juhul, kui talle varjupaika ei antud, aga ta arvab, et koduriigis valitseb endiselt oht.

Küsida ju võib, aga andma ei pea

Seda, et varjupaika kergekäeliselt antakse, ei tasu karta. Erinevate intervjuude, taotluste, taustauuringu käigus tuleb enamasti välja terve rida fakte, mis omavahel ei pruugi kattuda. See ei tähenda ilmtingimata loomulikult seda, et inimene on valetaja ning tegelikkuses varjupaika ei vääri. Põhjuseid, miks inimene võib erinevat infot jagada, on mitmeid – alates sellest, et talle on antud halba nõu mitte rääkida kõigest avameelselt, lõpetades šokiseisundi või hoopis kultuurilise taustaga, mis ehk keelab võõraid usaldamast.

Kui aga kas pärast esimest varjupaigataotlust (ja kuudepikkust menetlust) või järgnenud edasikaebamist leitakse, et inimest tõepoolest ähvardab koduriigis oht, antakse talle kas pagulasstaatus – seda kolmeks aastaks – või täiendav kaitse – seda vaid aastaks. Pärast selle aja möödumist vaadatakse juhtum uuesti üle ning kui koduriigis olukord paremaks pole muutund, siis staatust pikendatakse.

Kui inimene on saanud positiivse otsuse, on tema jaoks avatud ka Euroopa Liidu liikmesriikide piirid.

Seega riiki, kus pagulasi ei ümbritse tema keelt või kultuuri jagavad inimesed, enamasti ei jääda. See võib olla ka põhjuseks, miks Eestisse jäänud pagulased valdavalt vene keelt kõnelevad.

Kui inimlik aspekt ei veena, et abivajajat tuleb aidata, siis võib alati visata lauale ka kohustustepataka: Eesti on võtnud endale kohustuse põgenikke aidata ja seda ka tehakse. Tõestatud häda korral loomulikult.