Karlo Funk: riigikontroll, rasedus ja teisi erandeid

Karlo Funk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karlo Funk
Karlo Funk Foto: Kristjan Teedemaa

Eesti Filmi Sihtasutuse peaekspert Karlo Funk kirjutab, et filmide rahastamisel on järgitud täpseid reegleid, kuid nagu elus ikka, tuleb ka filmitegemisel ette ootamatusi.

Postimehes 9. veebruaril ilmunud artikli pealkiri «Rahajamad filmide loomisel» on olukorrale täpselt vastupidine. Mida kusagilt ei paista, on just nimelt rahajamad. Kõik filmid on valminud ja korralikult auditeeritud. Kehtestatud on väga põhjalik kontrollisüsteem – ja ka riigikontroll tunnistab seda.

See, kas rahastamise korras erandeid üleüldse tohib teha, on pigem õiguslik küsimus. Näiteks üks 2012. aasta kahest erandist: filmitegija jäi lapseootele, filmi valmimine lükkus seetõttu edasi ja reeglite kohaselt tulnuks temalt toetus tagasi nõuda. Eesti Filmi Sihtasutuse

(EFSi) nõukogu ei pidanud seda mõistlikuks ega põhjendatuks. Küll aga on selge, milline on riigikontrolli järgi juriidiliselt korrektne lahendus: «Kehtestatud rahastamise korra järgi ei ole nõukogul õigust selliseid erandeid teha.»

Ma ei kahtle Eesti Filmi Instituudi loomise vajaduses ja võimaluses teha paremad reeglid. See jääb järgmise juhataja ülesandeks. Ma ei tea Eestis ühtegi nii mahukat vahetult loomingu üle otsustamise protsessi reguleerivat dokumenti, kui olid EFSi rahastamisreeglid. Kogu ülekuumenenud diskussioonis on kaduma läinud lihtne sedastus: enamiku filmide kohta kehtib seitse lehekülge reegleid, millest kõiki on täidetud.

Pikkade aastate jooksul on olnud vähe neid filme, mille puhul – ehkki neile kehtib samuti seitse lehekülge reegleid – on tehtud ühe punkti suhtes erand. Kuid erinevalt riigikontrolli väidetust ei kinnitanud mitte nõukogu juhatuse juba tehtud erandeid, vaid nõukogu andis juhatusele volituse neid projekte toetada. Selliseid erandeid oli kahe viimase aasta taotluste arvu suhtes vastavalt üks protsent ja 0,7 protsenti, varasematel aastatel rohkem. Juhatuse tegevust kontrollib regulaarselt siseaudiitor.

Riigikontrolli järeldus, et rahastamise vastuolulised otsused puudutavad suurt osa kogu toetusrahast, ei ole õiglane. Siia saab selgust tuua arvudega. Mida aga tegi riigikontroll: lõi kokku nelja aasta jooksul tehtud erandid ning võrdles seda siis ühe aasta mängufilmitoetustega. Samas näiteks ei rahastatud filmi «Lotte ja kuukivi saladus» ülepea mängufilmitoetuste eelarvest. Kaks pooltõde ei anna siiski kokku ühte tervet.

EFSi juhatus peab praegu õigustama korda, mida ta ei ole kehtestanud. Me ei väida, nagu poleks eksimusi olnud: kui läinud aasta alguses mindi üle märgatavalt läbipaistvamale otsustamissüsteemile, tõi see kaasa otsuste venimise. Kuid tänu sellele said ka otsused palju selgemad.

Rääkides reeglitest ja vähestest eranditest, võib tuua ühe üsna tüüpilise näite. Filmi rahastamise taotluspaketi ettevalmistamisel selgus, et neljale näitlejale, kellele oli mõeldud filmis keskne roll, sobis ühiste stseenide filmimiseks vaid üks kindel periood. Võttegraafik tuli ümber teha, kohandada näitlejate võimalustele ja nihutada ühisvõtted esialgu planeeritust varasemaks. Nüüd aga selgus, et sel juhul oleks ka taotlus tulnud esitada juba kuu aega tagasi. Seda ei saa kuidagi filmitootja süüks pidada, kui asjaolud temast sõltumata muutuvad.

Oli olukordi, kus nõukogu otsustas reeglit mitte muuta ja jätkata projektide käsitlemist juhtumi-põhiselt, tehes neil harvadel juhtudel, kui olukord seda nõudis, erandeid. Nõukogul ega ministeeriumil ei paistnud midagi selle vastu olevat, korraldust eranditest igal juhul hoiduda ei tulnud. Tundub uskumatu, et kaks juhatuse liiget suutnuks kaheksa nõukogu liiget tahtlikult üle kavaldada, nagu kultuuriminister paistab uskuvat.

Kultuuriministri ülesastumisest esmaspäevases «Reporteritunnis» jäi kõrva, et mõned ministri esitatud faktid on ekslikud ja mõned neist ekslikest faktidest on kõlanud ka varem. Kuidas ka otsida, ei leia riigikontrolli aruandest, nagu oleks juhatus toiminud vastupidiselt nõukogu otsusele. Kas tõesti võib olla, et viimase kahe aasta jooksul on ministrini jõudnud informatsioon poolik või väändunud?

Teiseks, vastupidiselt ministri arusaamale tegeleb EFS juba aastaid filmide ja stsenaariumite arendamisega. Küsimus on pigem selles, et poolteisel inimesel ei jää selleks lihtsalt piisavalt aega. Just arendamisele kulutatud aeg tuleb hiljem tagasi õnnestunud filmidena, paremate valikutena filmitootmisel.

Tegelikult on nii nõukogus olevatel ministeeriumi esindajatel kui avatud aruteludel osalenud filmitootjatel olnud võimalus kõigi aastate jooksul reeglistikku muuta. Viimati algas see protsess 2012. aasta sügisel, kuid peatus seoses ümberkorraldustega. Tuleks järeldada, et kehtivad reeglid ning ka põhjendatud ja üha harvemate erandite praktika on olnud valdavalt kooskõlas nii ministeeriumi kui filmitootjate soovidega. Riigikontrolli etteheidete keskmes oleva tähtajareegli rikkumine võib olla põhjustatud paljudest filmitegijatest sõltumatutest asjaoludest. Kuigi filmitegijad ei pruugi nõustuda filmifondi valikutega, saavad kõik aru, et ette võib tulla ootamatusi võttepaikade või näitlejate töögraafikuga.

Eesti eri kultuurivaldkondades on otseselt riigi toetusel tegutsevates asutustes tööl sadu ja tuhandeid inimesi. Filmivaldkonna ainus püsiv riiklik organisatsioon on 15 aastat hakkama saanud üheksa töötajaga. Filmide tulemuslikkus ehk vaatajaarvud on viimasel kahel aastal kogu EFSi ajaloos teisel ja kolmandal kohal. Esimest korda kogu Eesti filmi ajaloo jooksul näeme Pariisi tänavatel Eesti filmi plakateid. Kui see ei ole filmivaldkonna nüüdisaegne, efektiivne ja rahvusvaheline tegutsemine, siis mis on?

Postimehe artikkel taandas kogu olukorra filmitootjate sisetüliks. Oletused peamise otsustaja maitse-eelistuste, sõprus- või tutvuskonna kohta on külajutu tasemel üldistus. Viimase nelja aasta jooksul on kujuteldavate sõpruskondadega seotud tootmisfirmad saanud praktiliselt võrdselt filme teha, ühed on saanud 28,6 protsenti ja teised 27,4 protsenti mängufilmide toetustest. Täielikust pooltevahetusest lahutab neid selle loogika järgi 1,2 protsenti.

Mis puudutab peaeksperdi kohta loodavas filmiinstituudis (EFIs), siis selle üle vaielda pole mõtet: seda ametikohta, vähemalt endiste volitustega, enam ei eksisteeri. Ka seni ei olnud peaekspert oma õiguste külge klammerdunud: alates 2012. aasta algusest tehti mängufilmide otsused kollektiivselt ja läbipaistvalt. Nagu 2010. aastal lubasin, ei kandideeri ma rohkem sellele ega ühelegi EFI ametikohale. Ent milline on rahastamise eeskiri kolme kuu pärast, kui toimub aasta teine ja viimane mängufilmide taotlusvoor, pole praegu kellelgi aimu.

Filmivaldkond on ühtne oma põhimõttelistes soovides. Kui nendega arvestatakse, pole vahet, kes EFI juhiks valitakse. Soovitan kõigile osalistele nõukogu valikuga nõustuda ja anda uuele juhile töörahu, mida EFSi juhatusel pole olnud juba aasta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles