Millises suunas peaks uus esimees Eesti ametiühinguid tüürima ehk mida õigupoolest ametiühingutelt oodatakse? See on küsimus, mis tõenäoliselt huvitab igaüht, kes ametiühinguga ühel või teisel moel kokku puutub. Ametiühingute keskliidu esimehe kandidaadina on mul hea võimalus ja lausa kohustus selgitada, kes me oleme, mida teeme ja kuhu jõuda tahame.
Esimese asjana, head lugejad, tahan teile kinnitada, et ametiühing (sh ametiühingute keskliit) ei ole riigieelarveline asutus, ei suple maksumaksja rahas ega ole loodud streikimiseks. Ametiühing on riigist sõltumatu mittetulundusühing, kellel on nõukogude ajast alles mõned tagasihoidlikud varad ja kes sarnaselt teiste kodanikuühendustega saab oma tegevuseks raha liikmemaksudest. Esmapilgul näib selline selgitus absoluutselt ebaolulisena, kuid liigagi tihti olen kuulnud inimesi arutlemas selle üle, kui palju riik ka ametiühinguid toetab ja mida ametiühingud õigupoolest teevad peale streikimise.
Ametiühingu eesmärk on esindada ja kaitsta töötajate sotsiaalmajanduslikke huve ja õigusi. Siin tekib küsimus: mis on need töötajate sotsiaalmajanduslikud huvid ja õigused ning kuidas ametiühingud neid esindavad ja kaitsevad? Enamik teab, et ametiühingud võitlevad paremate töötingimuste, sealhulgas palkade eest. Vähem on neid, kes on kursis sellega, mis roll on kollektiivlepingul. Üsna vähesed teavad aga seda, et ametiühingute võimuses on kujundada ühiskondlikku elukorraldust ehk piltlikult öeldes liigutada mägesid, kui vaid oleks seda massi, kellega liigutada. Seejuures ei pea ma silmas klassikalisi jõuvõtteid, vaid muljetavaldavat osa kodanikuühiskonnast, kelle arvamus on sedavõrd kaalukas, et sellega arvestamata jätmine oleks ebasünnis.
Seega, ametiühingute võimekus oma liikmete sõna maksma panna on otseselt sõltuvuses liikmete arvust ja liikmeks võib olla ning peaks olema iga enesest lugupidav tööinimene. Miks nii? Toon näite. Poliitikas saavutatakse võim enamasti tänu liikmeskonna arvule erakonnas. See tähendab, mida suurem on erakond, seda suurem on selle sõna kandepind ühiskonnas. Nii on mistahes inimeste ühendusega, sealhulgas ametiühinguga. Ent mida pakub ametiühing inimesele, kellel palgamuresid ei ole või kes saab töösuhtes tekkivad probleemid lahendatud kõrvalise abita? See on põhimõtteline küsimus, mille lahendamine kujundab ümber ametiühingute tuleviku.
Ametiühingul on ülim aeg tekitada inimestes tahe ja pakkuda neile võimalus just ametiühingu kaudu osaleda aktiivselt sellesama ühiskonnaelu korraldamises, mille liige ta on.
Neid teemasid, millel ametiühing kaasa peaks rääkima, on palju, sest termin «sotsiaalmajanduslik» ei tähenda pelgalt tööelu. Sotsiaalmajanduslike huvide esindamine tähendab kaasarääkimist alates riigi sotsiaalpoliitikast kuni ettevõtluse arendamiseni välja. Seejuures ei tohiks alahinnata koostööd teiste kodanikuühendustega.
Ametiühingusse kuulub väga erinevatest valdkondadest inimesi, kes oma teadmiste ja kogemustega võiksid ühiskondlikel teemadel sõna sekka öelda. Ent senikaua, kuni me oma tegelikust potentsiaalist märku ei anna, jääme ühiskonna jaoks endiselt seltskonnaks, kes ajab mingit oma asja, aeg-ajalt streikides ja piketeerides.
Seega on Eesti ametiühingutel kaks teed. Üks, mis viib vaikselt, kuid kindlalt hääbumisele, kui jäädakse kinni töö- ja palgapoliitikasse, võtmata arvesse tänapäeva inimese vajadusi laiemalt. Ja teine, mis tõstab ametiühingud meie rahva üheks arvestatavamaks häälekandjaks ühiskonnas. Viimane eeldab aga tahet muutuda ja siirdumist sõnadelt tegudele.