Jüri Kuuskemaa

FOTO: Peeter Langovits

Kas «eestlane olla on uhke ja hää», kui järjest enam levib võsajänkiline keelekasutus, mis viitab soovile eestlus ületada, saada kellekski eestlasest paremaks, arutleb kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa Postimehe arvamusportaalis.

Professor Voldemar Vaga, kes oli ilmale tulnud tsaariaegses, tollal veel Peterburi kubermangu kuulunud Narvas, meenutas kord sealset sajanditagust eesti poisikeste kõnepruuki: «Me kataitasime lotkaga kirpitsna savodi truba juurest selesna torosna tovarna mostini.»

Kuna tänapäevased eesti noored säherdust teksti ei «panimõmmi» ega «anderständi», sest vene keel pole enam piisavalt «cool», lisan tõlke: «Me sõitsime paadiga tellisetehase korstna juurest kaubaraudtee sillani.»

Kui me oleksime tänini Vene impeeriumi ehk Nõukogude Liidu kooseisus, oleks meie «mediaankeel» ehk keskmine kõnepruuk tõenäoliselt omaaegsetele narvalastele kasvava hooga lähenemas. Kellel võim ja vägi ehk «pauer», nagu nüüd moodne öelda, seda tasub matkida.

Mäletame «pajuvenelasi», kes «keiserlise vägevuse» embusesse tahtsid sulanduda, oma «tšuhnaalist» alamat päritolu häbenedes. «Kehvnoi lugu,» öelnuks professor Vaga.

Väike venetsemine jätkub tänini. «Ladna, tavai, pakaa,» kuuldub mõne tänaval mööduva eestlase mobiilikõne lõpetuseks. Ent see pole valdav. Tüüpiline kõnelõpetus on «Okei, tsäu». Kummaline moenarrus, kas pole?

Mitte väga ammu soovitas Lennart Meri: «Ärge öelge «okei», öelge «hüva»!» Teda pole kuulda võetud. Vastupidi, anglitsismide lisandumine nii kõne- kui trükikeelde levib järjest ohjeldamatuma hooga. Äsja kuulsin isegi nii intelligentses saates nagu «Räägivad», kuidas arutati, et eestikeelsed sõnad «jõud», «võim» ja «vägi» ei suuda ikkagi ära öelda seda, mis sisaldub sõnas «pauer». Kas tõesti?

Mõne aasta eest üritas tähelendu teha sõna «imidž», väidetavasti korvates sõnade «maine» ja «kuvand» väljenduslikke puudujääke. Uusimaid eesti hääldusele võõraid susistamissõnu, mida meile praegu kaela määritakse, on peenutsev «vintidž» vanakraamilise taaskasutusnodi kohta. Loterii peavõidust on saanud «džäkkpot», taastulekust «kammpäkk». Kohtuasja asemel on «keiss», linnapea on välja tõrjunud «meer», elamuse «fiiling», naudingu «kaiff», pundi, mees- või kaaskonna «tiim». Ajalehis on kodunenud rubriigid «In» ja «Out».

Laenanglitsismide kõrval on juurdumas ka kalktõlked, mis eestipärast kõnepruuki muudavad. Veel ei öelda «võtsin trammi», kuid «andsin loengu» on loengu pidamise asemel juba kodunenud. Ent kui peamistes «loengute andmise» kohtades – kõrgkoolides – kavandatakse üleminekuit ingliskeelsele õppele, siis saab see juba tõsisemaks ohuks eesti kultuurkeelele, kahandades soovi eestikeelsete omasõnade leidmiseks võõrterminitele.

Tänaste arvutikasutajate üldlevinud «printimine» ja «seivimine» osutub lapselalinaks ingliskeelsuse pealetungil «edjukeerimisel».

Nooremad keelemehed rahustavad meid, väites eesti keele praeguse seisu korras olevat. Laensõnad ei ohustavat keelt, kuni võõrmõjud keele struktuuri kallale ei karga. Eesti keele grammatika õpetamist koolides kahandatakse, sest reeglite tuupimise asemel omandatavat keele põhimõtteid vaistlikult. Ei julge sellega nõustuda ega ka vastu vaielda, sest meie keeles on reeglite kõrval tõesti palju erandeid.

On paraku muutunud üsna tavapäraseks, et eesti lauseehituse osas eksitakse sõnade mõistliku järjekorra suhtes isegi pealkirjades. Üsna häiriv on küsisõna ärajätmine vene-inglise koosmõjus.

«Jaani ja Ivani tunned?» küsis omaaegne integratsiooniplakat. Nüüd on vähemasti reklaamis sõna «kas» täielikult unustatud. Mis on see muud, kui kallalekippumine keele põhialustele? Unustatud sõnade hulka kuuluvad ka «umbes», «millalgi» ja «ligikaudu». Kuuleme ja loeme «kuskil kolm kilo», «mingi kell kaheksa», «kuskil kümme aastat tagasi».

Süveneva keelelise lodevuse osisteks on viitsimatus käänata sõnu «mis» ja «kus». Ühe raamatu pealkiri oli «Mis teed, Anni?». Nõndasamuti küsitakse: «Kus lähed?» Meenutagem hiljutisi Viljandi linna kirjaoskamatuid slõuganeid ehk lõugameid.

Lohakus sõnalõppusid neelata pole kahandanud ainult sõna «suhteliselt». Levinud on «kakskend», «kaheksakend», «näind», «käind». Kui pikkade sõnade lühendamist kõnes võib mõista keeleökonoomia ehk kokkuhoiuna, siis kuidas seletada sõna «tegelda» pikenemist – «tegeleda» eelistamiseni? Kas ajalehtede keeletoimetajad ei peaks trükisõnas taandama de-lõpulisteks sõnad «kontserdite», «muuseumite» ja «gümnaasiumite»? Ja e-lõpuliseks «bastioneid»?

Võib-olla on minu praeguse kirjutise viimased lõigud liigselt pedantlikud. Siiski olen ma eestiliku haritlas- ja ajakirjanduskeele rähklemiste pärast mures. Omal ajal, kui me korraldasime äsjaasutatud Eesti Muinsuskaitse Seltsi nimel «Keeleloitsu», häirisid meid eesti keelde tunginud «pagaasnikud», «tupikud», «penoplastid», «pohmellid», «pohhuiismid» ning muu vene värk. Siis ei osanud me uneski karta, et Eesti taasiseseisvumisel hakatakse vabatahtlikult mingit võsajänki hoiakut omaks võtma. Isegi haritlaste poolt. Kuni kõige labasemate ameerika pööbli ütlemisteni.

Vaadakem eesti firmade nimetusi. Kui palju on neis alles jäänud eestilist? Globaliseeruvas maailmas olevat inglise keel esmane. Ärilised kaalutlused tingivad, et kinnistute ja majade müügikuulutusedki tikuvad esimeseks keeleks valima inglise keelt. Nii on sellest aru saanud ka paljud meie kunstnikest, pannes oma näitustele võõrkeelseid nimetusi.

Rahvuslik alaväärsuskompleks eeldab, et vaene ja harimatu eesti mats ei saa kõrgest kunstist aru, aga vaat rikas ja kultiveeritud välismaalane tuleb, ostab, tellib ja metseenleb. Müügem ka oma maad, majad, põllud ja metsad rikastele välismaalastele, sest meil pole neid vist vaja, me ei oska neid kasutada, me ei suuda neid hooldada, parandada, taastada ega arendada? Vabal maal peavad olema vaba äri ja vaba keelekasutus!

Kummalisel kombel oleme aga sügavalt nördinud, kui keegi mitte-eestlane söandab väita, et eesti keel on üks väljasurev keel ja eestlased väljasurev rahvas. On ju eesti keel üks kahesajast kultuurkeelest maailma 5000 keele seas ning üks 27 internetikeelest maailmas! Selle üle võime tõepoolest uhkusest pakatada!

Miinuseliseks vastukaaluks hosiannalisusele on paraku keelekasutajate arvu pidev vähenemine. Sealjuures on ühe väite järgi meil 10 protsenti analfabeete. Keeleõppe tase on SMSide ajastul langenud selleni, et mõnigi üliõpilaskandidaat ei oska mõtestatult lugeda ega kirjutada.

Mis rahva õitsengusse või väljasuremisse puutub, siis on mõõdupuuks suhtumine iibesse ning oma identiteedi hindamine või häbenemine. Leidub neidki, kes kinnitavad, et pole hullu, kui iibe languse, viletsa sotsiaalhoolduse, väljarände ja vanema põlvkonna manalasse kolimise tõttu langeb Eesti elanike arv Islandi tasemele. Ka 300 000 elanikuga jäädes võivat Eesti õilmitseda.

Ent kas «eestlane olla on uhke ja hää», kui järjest enam levib võsajänkiline keelekasutus, mis viitab soovile eestlus «ületada», saada kellekski muuks, eestlasest paremaks.

Võib-olla peaks eesti keele, kultuuri ja rahva säilitamiseks viima ellu preester Vello Salo uitmõtte: parlamenti valida ainult neid inimesi, kellel on vähemasti kolm last. Vallalised ja ühe- või kahelapselised ei koge ju omal nahal, mida tähendab indiviidi ja perekonna tasandil «elanikkonna taastootmist» võimaldav elulaad. Koos kõigi sellest tulenevate vajaduste, hoiakute ning kuludega.

On ju demograafid väitnud, et igas perekonnas peab olema 2,7-2,8 last, et säiluks olemasolev rahvastiku arv. Kahest jääks väheks, sest üsna paljud inimesed kas ei taha või ei saa lapsi. Praegu oleme jõudsasti kahanev rahvas, kelle keelt läheb järjest vähematele vaja. Kas lõplikult või mitte, sõltub lähikümnendite hoiakutest. Nii meie riigijuhtide kui massiteadvuse omist.

Postimehe arvamusportaal küsib sel nädalal uutest tuultest ajalookirjutuses ja Yana Toomi väljaütlemistest tõukuvalt kommentaare eestluse elujõu teemal.