Kaur Riismaa: Tõnissoni maja lahtisest haavast

Kaur Riismaa Foto: Rahel / Vikipeedia

Kas usaldada Jaan Tõnissoni pärijatele kuuluva Tartu Anna Haava tänava maja hõivanud skvottijate pooldajaid või vastaseid, selle üle arutleb Postimehe arvamusportaalis Kaur Riismaa.

Ma ei tunne isiklikult ühtegi inimest, kes kuulub tolle teemaksoleva maja skvottijate hulka. Vähemalt arvan, et ei tunne. Ent olen püüdnud läbi lugeda kõik, mis seda maja, selle praegusi elanikke ja linnavalitsuse soove puudutab.

Arvan, et kultuuripärandit tuleb hoida, see on arusaadavalt osa meie ajaloost. Kui pärandil lastakse laguneda, siis on see lagunev ajalugu. Kui pärandile antakse uus elu, võiks seda iseenesest ju kiita, mis siis, et algne otstarve (ühe ühist lugu kujundanud mehe ja tema pere eluase) elustamise käigus muundub – majal on uus viis elus olla. Ajalugu pole ainult miski, mida me õpime, vaid ka miski, mida me igapäevaselt loome.

Internet annab anonüümsuse, võimaluse ütelda midagi seda tegelikult ütlemata. Pean silmas, et me võime avaldada arvamust tegelikult oma sõnade eest vastutamata. 2012. aasta poliitskandaalide järel (ja uute valguses) märkan oma tuttavate seas sageli uskmatust, lootusetust, kahtlusi – poliitiku uusi ja fantastilisi arenguid pakkuv mõttekäik langeb kivisele pinnasele, sest kohe küsitakse: «Kelle huvides ta tegutseb? Kellele uus rahastamisskeem/eelnõu/portfell kasulik on? Kes pakkus kellele ja kui palju meelehead?» Muidugi on kiidetav, et poliitikuid sinisilmselt ei usaldata, aga usalduse kriis on midagi muud kui eluterve skepsis.

Tahan jõuda selleni, et kasvatasin hulga paksu nahka selga ja lugesin ka kõiki kommentaare, mis Haava tänava maja puudutavate blogisissekannete ja arvamuslugude juurde tekkisid. Üldjoontes saab need kaheks jagada – eraomandust (Heldur Tõnissoni õigusi) kaitsvad kommentaarid ja teiseks skvottijate õigusi kaitsvad kommentaarid.

Kusjuures julgen väita, et skvottijate pooldajad olid äratuntavad, leidub neid, kes ise majas elavad või on elanud. Samas kui contra pool on ilmselgelt anonüümsem.

Hiljuti on meedias kõneldud sellest, et tohutu hulk (eelkõige) Tallinna linna puudutavaid kommentaare on tulnud linnavalitsuse arvutitest. Rääkimata siis Ansipit ja koalitsiooni põhjavad kommentaarid. Siit ka minu kahtlev pilk – palju contrapoole omanikuõigusi loovaid positsioone on tegelikult kirjutatud inimese või inimeste poolt, kelle tööks ongi peamiselt reageerida, mahlakas ja plärtsuvas sõnastuses?

Skvott on kummastav ettevõtmine. Olen ühes sellises (Berliinis) elanud ja nägin, et tegemist on, ütleme nii, demokraatia plussküljega. Mulle tundus toona uskumatu, et sellel lastakse juhtuda – aga lasti ja kiideti.

Leidus inimesi, kes hoolisid ümbritsevast keskkonnast, teistest inimestest ja aegamisi taastati maja ajalooline välimus. Skvottijad kolisid millalgi välja ning nüüd on see korterelamu.

Kommentaarium, kuigi näiliselt äärmiselt demokraatlik «paik», on ometi demokraatia miinuspool, seda just anonüümsuse pärast. Kui tolles skvotis oli iga inimese hääl kuuldav ja võeti vastu otsuseid, mis aga alati polnud õiged, siis just hääle kuuldavuse tõttu vastutas iga inimene oma sõna eest.

Et aga selgusetuks jääb, miks Tartu linnavalitsus just nüüd ja just neil põhjustel skvottijad välja tahab tõsta, siis ärritab see mõistetavalt nii maja elanikke, kultuuriringkonda kui keskmisest analüüsivõimelisemat inimest.

Sõna mõistmiseks tuleb sõnavat inimest usaldada. Määrdunud usaldust on võimatu aga lihtsalt üllate mõistetega puhtaks pesta. Olgu selleks «eraomanduse pühadus», «kodu», või «Jaan Tõnisson». Usaldust saab võita (või tagasi võita) tegudega, ja ma näen, et Haava tänava majas inimesed tegutsevad. Paratamatult usaldan pigem neid kui anonüümsevõitu linnavalitsust.

Nähes demokraatiat toimimas on raske uskuda varjusid, kes väidavad, et just nii ja neil tingimustel see absoluutselt ei toimi.