/nginx/o/2010/07/06/398420t1ha89b.jpg)
Aeg on vahetada ultraliberaalne Teine Vabariik talupoegliku hoolivuse ja perearmastuse vastu, kirjutab kunstnik Toomas Lausma Postimehe arvamusportaalis.
Toomas Lausma: Kolmas Vabariik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie poliitikud on tagunud kõigile pähe teadmise vabariigi eksisteerimise järjepidevusest. Sellega on nii nagu on. Kindel on see, et mõlemad vabariigid on «ühe ema lapsed», rahva looming, kuid «isad» on neil erinevad. Seega on tegu poolvendade või -õdedega, kuidas kellelegi meeldib.
Esimesele Vabariigile pani aluse rahvas juhituna pahempoolsest mõttelaadist s-o hoolivusest ja ligemise armastusest. Rahvast liitis ühistunne, tunti end ühise perena. Teisele Vabariigile pani aluse samuti rahvas, kuid seekord juhituna ultraliberaalsest parempoolsusest, mida kannab mõte indiviidi kõiksusest ja jumalaks tõstetud rahast. Ühiskonnas ollakse endasse sulgunud, toimetulek eluga on igaühe individuaalne mure. Kõrgetele riigipiruka sööjatele aga tuleb maksta ja mitte vähe.
Meil on tegu «edukatele» loodud riigiga. Kellele see enam ei sobi, peavad siit jalga laskma. Soomes elavad ja ka Soome-Eesti vahet pendeldavad kaasmaalased on tõdenud: Soome ei vii mitte ainult suurem palganumber, vaid inimeste omavaheline hoolivus, riigi hoolivus oma kodanikest eelkõige.
Lühidalt võiks öelda ka nii: eelmise vabariigi lõi relvaga käes eelkõige eesti talupoeg, toetudes tööarmastusele ja mõistusele. Praegusega on maha saanud rahva usaldust kuritarvitades Nõukogude nomenklatuur, saamahimust ja võimujanust joobunud mõistusega. Kes ei taha öelduga nõustuda, neilt lubatagu küsida: kes ja kus on endised omanikud? Vara tagastamise kattevarju all jaotati ühisvara neile, kes selle loomisega kõige vähem vaeva näinud. Ei saanud neist vara loojaid ega selle hoidjaid. Suurtootmine eesotsas pankadega kuulub mitte selle riigi kodanikele.
Kuidas suhtutakse perekonnas inimesse, kes südame on kaotanud uuele partnerile? Majanduse südameks on pangad, siinsele rahvale nad enam ei kuulu, nagu kõik muugi. Valitseb mentaliteet: on läinud trumm, mingu pulgad ka.
Kui tahame oma vabariiki, oma kodu tagasi, peame eemale peletama praeguse mõttelaadi «tööandjale kõik, töövõtja otsigu ise, kust mida saab». Vahetame ultraliberaalsuse talupoegliku hoolivuse ja perearmastuse vastu. Vist on siiski parem selline vabariik, kus ei oleks hea elada ainult rikastel ja võimujanustel, vaid eelkõige lihtsatel inimestel.