Margit Sutrop: kuidas eesti kooliõpikud reisikohvrist välja visati

Professor Margit Sutrop. Foto: Peeter Langovits.

Kas eestlased jäävad välismaal eestlasteks ja mida selle tagamiseks teha annab, selle üle arutleb hiljutiste väljasuremishoiatuste valgel Postimehe arvamusportaalis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan Margit Sutrop.

Ühel varasel hommikutunnil seisin lennujaamas pagasi äraandmise järjekorras. Minu ees seisis üks noormees, kelle kohvrite kaal ületas lubatud normi. Talle anti valida, kas maksta ülepagasi eest või visata midagi reisipaunast välja. Ta arvas, et maksta küll ei tahaks, ja asus kohvreid tühjendama.

Tema jutust sain aru, et sõit läheb Austraaliasse, kus pere mõni aeg tagasi elama asus. Kõik pereliikmed ootasid, et ta neile midagi Eestist kaasa tooks. Seepärast kohvrid nii suured olidki.

Pärast pikka arupidamist muutus mees rõõmsaks– ta leidis midagi, mille võis rahumeeli maha jätta – need olid laste kooliõpikud ja töövihikud.

Milleks Austraalias eesti keelega jännata? Naine oli küll palunud laste õpikud järgi tuua, aga mees ütles otse välja, et tema meelest on need õpikud üsna mõttetu kraam.

Muutusin kurvaks ja mõtlesin, kas rääkida sellele mehele oma kogemusest. Kui raske oli minu lastel eesti kooli tulla pärast seda, kui nad olid – üks viis ja teine kaheksa aastat – Saksamaal saksakeelses koolis käinud. Ometi oli meie kodune keel eesti keel, olime neile Saksamaale toonud kaasa nii eestikeelseid lasteraamatuid kui ka õpikuid ja töövihikuid. Meil käisid eesti üliõpilased paar korda nädalas lastega eesti keele õppetükke ja laule harjutamas.

Ma ei kujuta ette, kuidas nad oleksid muidu Eestisse tagasi tulles siinses koolis hakkama saanud, kui see õpetus oleks olnud olemata. Jätsin selle aga rääkimata, sest teadagi, mis arvatakse neist, kes teisi õpetama kipuvad. Aga see rääkimata jutt vaevab mind tänini.

Teine lugu on Kanadast, kus Torontos elav 80-aastane elurõõmus hambaarst rääkis, kuidas ta oma lapselapsi aastate viisi Toronto Eesti Majja koolitundidesse tõi.

Laste vanemad olid saanud autoõnnetuses surma. Lapsed asusid pärast vanemate surma elama sugulaste inglisekeelsesse peresse Torontost saja kilomeetri kaugusele.

Vanaema pidas aga oma pühaks kohuseks lastele siiski eestikeelset kooliharidust anda ja käis kord nädalas lastel teises linnas autoga järel. Peale oma rasket tööpäeva hambakliinikus. Sada kilomeetrit sinna, sada tagasi. Lastele autos võileivad ja joogid, tee peal harjutati koolitunde ja lauldi eestikeelseid laule. Ja nii palju aastaid, kuni Eesti Majas kooli lõpetamiseni. Laste side eesti kultuuriga ja Eestimaaga jäi püsima. Praegu on nad suured Eesti patrioodid.

See vanaema oli vanema põlvkonna väliseestlane, kelle pere lahkus Eestist Teise maailmasõja ajal. Tema põlvkonna paljude eestlaste jaoks oli eestluse säilitamine püha missioon. Juba põgenikelaagrites loodi eestikeelsed koolid, hakati välja andma eestikeelseid ajalehti ja raamatuid.

Oli aegu, kus välismaal ilmus rohkem eestikeelset kirjandust kui kodumaal. Aga need eestlased tegutsesid vastupanuvõitluse tähe all. Oli väga oluline säilitada eestlus, mida okupandid kodumaal ründasid. Uue iseseisvuse ajal minnakse välismaale hoopis teistel põhjustel ja piir Eesti ning suure maailma vahel ei ole mitte ainult vaba, vaid on hakanud ähmastuma.

Täna lähevad paljud eestlased välismaale tööle, õppima, seiklema, mehele või lapsehoidjaks. Meil on vaba maa ja kedagi kinni hoida ei saa. Ega olegi vaja. Las lähevad, vaatavad ilma ja inimesi, omandavad uusi kogemusi, parema elujärje ja avarama silmaringi. Kindlasti tulevad paljud neist minejatest ühel päeval Eestisse tagasi, kui võõrsil elamisest isu täis saab ja elu Eestis paremaks muutub.

Üldiselt arvavad ju paljud täna välismaal elavad eestlased, et tegelikult tahaks elada kodus, kui ainult majanduslik heaolu oleks tagatud. Välismaal elades tunnevad paljud eestlased puudust mahajäänud omastest ja sõpradest, siinsetest kommetest ja tavadest, lõhnavast kevadest ja lumistest jõuludest, looduslähedasest eluviisist ja maitsvast toidust. Seepärast usun, et ükskord saabub aeg, kus välismaale tööle läinud eestlased hakkavad koju tagasi tulema.

Ainult et paljudel tänastel minejatel on ka lapsed. Kas ka nemad tunnevad Eestimaa tugevat tõmmet ja tulevad ükskord tagasi, kui siin majanduslik olukord paraneb?

Arvan, et see sõltub eelkõige sellest, kuidas lapsi on kasvatatud. Kui vanemad on pidanud oluliseks rääkida kodus eesti keelt ja leidnud võimaluse anda ka võõrsil lastele eestikeelset haridust, siis on neil kindlasti suur huvi tagasi tulla.

Kui vanemate suhtumine on aga selline, et lastel on parem võimalikult hästi sulanduda uue asukohamaa kultuuri, ja nad ei pea vajalikuks eesti keele õpetamist, siis on need lapsed Eestile suure tõenäosusega kadunud. Puuduliku keeleoskuse tõttu on võõrsil üles kasvanud eestlastel siinsesse ühiskonda lõimumine raskendatud. Nii võivad Eesti uksed jääda lapsena kodumaalt lahkunutele või võõrsil sündinud eestlastele suletuks. Sellest oleks aga väga kahju.

Postimehe arvamusportaal küsib sel nädalal uutest tuultest ajalookirjutuses ja Yana Toomi väljaütlemistest tõukuvalt kommentaare eestluse elujõu teemal.