Euroopa Liidu peakokkadel, valitsusjuhtidel, õnnestus ühepajatoit ehk 960 miljardi eurone eelarve aastateks 2014–2020 valmis keeta. Kerge töö see ei olnud, sest kulinaarsete eelistuse üle vaieldakse ikka kirglikult. Charles de Gaulle on ainuüksi Prantsusmaa kohta nentinud, et riiki, kus valmistatakse 246 sorti juustu, on neetult keerukas valitseda, mis siis veel rääkida kogu EList, kus lisanduvad Cheddar ja Bergkäse, Tilsiter ja Edam ja nii edasi.
Juhtkiri: Euroopa köögikunst vajab värsket retsepti
12. veebruar 2013, 14:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praeguse ühepajatoidu puhul üritab igaüks 27 kokast oma peotäit potti visata. Iga riigijuht on nüüd kulbitäie vastvalminud rooga kodumaale maitsta viinud ja üles kiitnud. Üks juhib tähelepanu sellele, et toit on paksem, teine, et vedelam, kui kardeti, kolmas rõhutab ilmtingimata, et näe, kus võitlesime oma lihakondi eest, ja voilà!, siin ta meil on! Ja peaminister Andrus Ansipil on küllap õigus, kui ta ütleb, et Eesti oma 5,89 miljardi eurose saagiga (907 miljonit rohkem kui aastatel 2007–2013) võib rahul olla.
Samas ei tohiks unustada tõsiasja, et kulinaarne ime valmib siiski ühises pajas, mistõttu peaks kokkadel tegelikult olema tunduvalt laiem ühine visioon. Ilma selleta pole euroliit pikemas plaanis kardetavasti kuigi edukas. Pruugib vaid vaadata, kuidas iga riigi toidukriitikud on tulemuse peale nägu krimpsutanud. Näiteid pole vaja kaugelt otsida: Soomes on Põlissoomlaste liider Timo Soini nimetanud ELi kokkulepet kõigi aegade viletsaimaks. Ja arvata võib, et pirtsutajaid tuleb üha juurde.
ELi eelarveläbirääkimiste juures oli vajadus Euroopa ühise mõtte-, väärtuste ja majandusruumi järele täie selgusega tajutav. Seda näitab isegi ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy hallivõitu kuju ootamatult teravasse fookusesse kerkimine sotsiaalmeedias veebisäutsu «deal done» (ingl «kokkulepe tehtud») kaudu.
ELil tuleks murda majanduslikuks anakronismiks muutunud mõtteviisid, nagu näiteks põllumajanduse otsetoetuste süsteem. Eelarvearutelu ei peaks tulevikus olema mitte ainult lobitöö selle nimel, kes saab priskema noosi, vaid valmiv toit peaks tõepoolest olema ahvatlev ka neile riikidele, mis oma asukoha ja muu eripära tõttu vajavadki pisut teistsugust lähenemist. Kuni hakatuseks laotakse endiselt pool potti toetusi täis, pole uudse retsepti sünniks lootustki ning vähegi värskema maitsega koostisained, nagu Euroopa ühendamise rahastu, esile ei pääse.
Ehkki praegust kompromissi pole mõtet maha teha, peab EL vaatama tõele näkku. Olukorras, kus masujärgne EL näeb vajadust lõimuda ja räägitakse rahvusriikide föderatsioonist, tuleks ka arutleda ELi tulubaasi loomise üle, et jutt poliitilisest integratsioonist ei jääks tühipaljaks fassaadiks.
Eesti siht peaks olema neis aruteludes aktiivselt osaleda. Jah, me oleme väikesed, kuid ka naeri väljatõmbamiseks läks lõpuks ju vaja hiirt.