Urmas Nõmmik

FOTO: Erakogu

Teoloog Urmas Nõmmik kirjutab, et ETV 2s näidatav «Zeitgeist» ei ületa mingeid piire, küll aga rikub see arvamusvabadust, sest sõna «akadeemiline» kasutatakse seal demagoogiliselt, seega eksitakse sõnavabadusega kaasneva aususe ja vastutuse põhimõtte vastu.

itu aastat tagasi, äsjase magistriüliõpilasena, sattusin kord konverentsile, kus muuhulgas paluti teha grupitöö religiooni kohta tänapäeva maailmas. Esitasime neljakesi sketši religioossest supermarketist, kust igaüks võib endale osta usundilisi komponente ja panna endale kokku sellise usundi, millist hing ihaldab. Pidasime silmas lihtsustatud arusaama New Age’i laadsest religioossusest, samuti seda, et iseenda koostatud religioon kipub eeldama vaid uskuja õigusi, aga mitte kohustusi.

Mulle tuli hiljuti see seiklus meelde. Sest Eesti Rahvusringhäälingu telekanalis ETV 2 hakati näitama sarja «Zeitgeist». ETV filmireklaam selle esimeste osade näitamise ajal jaanuaris tõstis esile selle skandaalset kuulsust. Põhjust selleks oli, sest filmi vaatamisel selgus (teine osa 15. ja 18. jaanuaril vaid kinnitas seda), et see lõhnas vandenõuteooria järele.

Vandenõuteooriaid on meie ümber palju, raamatupoodide lettidel, filmides, internetis – võiks ju käega lüüa ja öelda, et las olla, tuuleveskitega ei võitle. Aga ühe asja pärast ei saa: aeg-ajalt kasutavad vandenõuteoreetikud akadeemilist võltskuube. Nii juhtub «Zeitgeisti» esimeses osaski: filmi looja, kunstnik ja sõltumatu filmitegija Peter Joseph laseb – võiks vist öelda, et selle osa kulminatsioonis – kõlada Jordan Maxwelli sõnadel: «Aga me tahame olla faktidele tuginevad. Me ei taha põhjustada tunnete haavamist, aga me tahame olla akadeemiliselt korrektsed, ja mida me mõistame ja teame tõena. Kristlus lihtsalt ei põhine tõel. Me leiame, et kristlus polnud tegelikult midagi muud kui rooma lugu, poliitilisel eesmärgil levitatud.»

Maxwell, kelle kohta temanimeline netilehekülg teatab, et ta «toob valguse pimeduse maailma» ning on «väljapaistev teadlane ja lektor salaühingute, okultsete filosoofiate ja ufoloogia alal», saab niisiis au rõhutada «Zeitgeisti» argumendi kaalukust – see tuginevat faktidele.

Kuulun Peter Josephi ja Jordan Maxwelliga kindlasti samasse maailma, küll aga mitte samasse akadeemilisse maailma, sest minu arusaam teaduslikkusest kipub nimetatutest erinema. Ja sellepärast ma väidan, et «Zeitgeist» ei esinda akadeemilist vaadet religioonile, poliitikale, majandusele või üldse maailmale. «Zeitgeist» on kunst, hästi komponeeritud film ehk sari, mida tuleks võtta kui kunstiteost.

Siis võiks ju väita, et vandenõuteooriad on ka kunst. Kunst omaette, fenomen, mis vaieldamatult on levinud ja väärib uurimist. Eestis on Jüri Lina, Tiit Madisson ja mõne teise teesid hästi teada, vahest vähem on meil tähele pandud seda, kuivõrd kinnistunud on (vähemasti teatud vanuses meeste hulgas) vandenõuteooriad. «Zeitgeist» pakub neile kindlasti suurt naudingut ja äratundmisrõõmu.

Siin aga algavad probleemid. ETV 2 lasi filmi eetrisse ilma igasuguste kommentaarideta ja minu meelest mitte päris õiges kontekstis, mis on rahvusringhäälingu muidu tasakaalus saatepoliitikat arvestades üllatav. Eriti drastiline oli vahe 15. jaanuaril vahetult enne «Zeitgeisti» teist osa linastunud dokfilmiga «Materjalide salajane maailm, 2/3: Plastid», kus erinevalt «Zeitgeisti» raskepärasest poleemikast uurisid rõõmsad ja teadmishimulised inimesed, tõelised teadlased, maailma saladusi. «Zeitgeist» kallab aga vaataja üle visuaalselt vürtsitatud ja forsseeritud väidetega, ning seda ei asetata äratuntavalt kunstifilmide kategooriasse, mis on problemaatiline.

Rõhutan: «problemaatiline», mitte «ohtlik» või «kuritegelik» – meil on arvamus- ja usuvabadus. Kindlasti ei ületata «Zeitgeistiga» siin mingeid piire, küll aga on ja jääb kahjuks filmist kõlama ambitsioon olla «akadeemiliselt korrektne» ja «tugineda faktidele». Ja see rikub arvamusvabadust, sest sõna «akadeemiline» kasutatakse demagoogiliselt, seega eksitakse sõnavabadusega kaasneva aususe ja vastutuse põhimõtte vastu.

Selge on see, et «Zeitgeisti» esimene osa on ärritunud reaktsioon institutsionaliseerunud fundamentalismile. Küllap võib mõnes maailma piirkonnas elades teatud «tõe paradigma» käes lausa kannatada, ja see võib esile kutsuda valuliku reaktsiooni. Valulik reaktsioon on andnud tunda terve, suures osas USAst lähtuva meedialainena; meenutatagu või mõne aasta eest eesti keeles ilmunud David Millsi raamatut «Ateistlik universum».

Selline valulik reaktsioon ei pea aga tähendama, et polemiseerimiseks ei pea vahendeid valima. Miks ei pretendeeri filmis esitatav faktipõhisusele ja teaduslikkusele? Võtame näiteks mõned terminid, mida filmis aktiivselt kasutatakse. Esimene on «müüt», mis loomulikult kõnekeeles ja tasapisi kirjakeeleski on omandanud tähenduse «väljamõeldud lugu».

Samas argumenteerib «Zeitgeisti» esimene osa usundilooliselt, räägib motiivide ja struktuuride kandumisest ühest religioonist või müüdist teise; siis aga peaks arvestama ka müüdi usundiloolist definitsiooni, mis tähendab muistendit, kus osaliseks on ka jumalik. Mütoloogilise ja ajaloolise eristamine funktsioneerib võrdlevas usundiloos või näiteks ka ajaloolise Jeesuse uurimisel teisiti, kui naiivne lähenemine seda ettegi kujutada oskab. «Zeitgeisti» looja ajab segamini Jeesuse pärimuse mütoloogilised motiivid ja valejutu ehk «müüdi».

Teine problemaatiline mõiste on «plagiaat». Peter Jo­seph nimetab Kristuse müüti egiptuse mütoloogia plagiaadiks, muidugi selliste 19. sajandi isehakanud egüptoloogide nagu Gerald Massey või tänapäevaste küsitava väärtusega poleemikate toel nagu D. M. Murdocki (alias Acharya S) sulest. Selle kõrval, et Peter Joseph liigub mütoloogia ja usundiloo delikaatses maailmas ringi nagu elevant portselanipoes, ei reflekteeri ta filmis kordagi, kas terminit «plagiaat» on võimalik kasutada vanade kultuuride, nende mütoloogia ja kirjanduse kohta.

Piibliteaduste vallas sellist terminit ei kasutata, sest ühiskonnas, kus autori ja autorsuse mõistet unikaalse, juriidiliselt kaitstud õigustega looja tähenduses ei tunta, pole ka kopeerimist ega pla­giaati (tõik, et suur hulk piibli raamatuid on omistatud vastavatele autoritele, mitte nende kirjutatud). Motiivide ja aspektide levik on olnud traditsioonilises ja religioosses maailmas loomulik ja valutu, ilma igasuguse copyright’ita. Suulisel pärimusel on sealjuures mängida suurem roll kui kirjalikul. Ja see on teatavasti ühisloome.

Kolmas mõiste, millega filmi «Zeitgeist» tegija ning kõik selles tsiteeritud «allikad» on pahuksis, on «tõde». Piibliteadustes on vaieldud juba tänapäevaste kriitiliste uurimismeetodite tekkimisest saadik kontrollitava ehk ajaloolise tõe ja mittekontrollitava ehk pärimuse osakaalu ja määravuse üle. Akadeemilises maailmas pole väited laadis «kui isiku kohta pole piiblivälist tõendit, siis pole teda olemas olnud» pinnale jäänud. Tänapäeval ei tule keegi naljalt teaduskonverentsile väitma, et Jeesust või Taavetit pole olnud, sest pole ühtki kaalukat tõendit. («Kaaluka tõendi» all ei pea ma silmas teistpidi antiakadeemilist argumenteerimise viisi, nagu seda esindab Josh McDowell raamatuga «Kaalukad tõendid», millest võiks järeldada – veidi utreeritult väljendades –, et kuna ajaloolis-kriitilise meetodi kasutajad jõuavad erinevatele tulemustele, on nende väited valed, seega on evangeeliumi tõend ja tõde primaarne.)

Pigem jääb pinnale ikka arusaam, et sajandite jooksul kujunenud pärimus mängib nimetatud isikute mõistmise juures suuremat rolli kui ajaloolised faktid, ent nende olemasolu pole seepärast välistatud. «Zeitgeist» vajab aga eluliselt just (ajaloolise) tõe ja vale vastandamist, et ehitada sellele üles järgmine, veelgi olulisem ning akadeemilises mõttes paraku veelgi kaugemale tühja õhku krabav tees vandenõu kohta. Kristlus olevat Rooma impeeriumi valitsejate vandenõust alguse saanud ning masside manipuleerimiseks mõeldud institutsioon.

Jätmata kordagi kriitiliselt küsimata, kas sellist vandenõu on võimalik tõestada, jõutakse lõpliku, orgastilise tõeni: Nikaia kirikukoguga alguse saanud vandenõu kestvat siiamaani, Rooma impeeriumi elanikud oleme  meie kõik, siin ja praegu. «Zeitgeisti» esimese kahe osa valguses saab eriti USA elanikele vaid kaasa tunda, sest nad on juba paar aastatuhandet kestnud ning USA valitsuse ja majandusliku eliidi eriliselt võimendatud manipuleerimise ohvrid.

Tõest on saanud kunst. Peter Joseph esitab tõde kunstlikult, nii nagu paljud (kahjuks küll ka demagoogia kunsti valdajad) enne teda. Tehnilises mõttes oleks kõik hea, sest kunst on kunst, kui ainult ei oleks seal seda õnnetut «akadeemilise tõe» pretensiooni. Teaduslik tõde ei ole kunstipärane. Isegi kui teadlased panustavad oma eelarvamusi teadusesse arvestataval määral, on teaduslikkuse idee eelarvamustest puhas. Akadeemiline vaateviis taotleb tõe teadmist, aga on võimalik ainult siis, kui jäädakse lõpuni ausaks, eriti enda suhtes. Tõde ei anna ainult õigusi, tõde ka kohustab.

Autor on Tartu Ülikooli usuteaduskonna dotsent. Artikkel on ilmunud veebiajakirjas Kirik & Teoloogia. Postimees avaldab selle K & T kolleegiumi loal.