Eesti on selline riik, kus täisealiseks saanud noored mehed asuvad osalema kuni kümme aastat vältaval kestvusspordivõistlusel nimega ajateenistuse vältimine.
Oliver Kund: see plekk laigulisel vormil
12. veebruar 2013, 11:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle käigus tuleb sõeluda arstide vahet, peituda postiljonide eest, kolida välismaale, teha lapsi või saata korda kuritegu. Uskumatu, aga seadus pakub isegi kuut õlekõrt, mida oskuslikult kasutades võib mängu kiirkorras võita või saada võimaluse mõni aasta raja kõrval kummi venitada. Vähestel on piisavalt väärikust, et nad juba stardijoonel loobuks.
Tehkem siis finišiprotokoll. Kaitseressursside ameti aruande järgi pidanuks 1982. aastal sündinud meestest 2011. aastaks ajateenistuse läbima 8429, seda tegi neist 33,8 protsenti. Enam kui 45 protsenti tunnistati haigeks, ülejäänud olid kas kriminaalkorras karistatud, teeninud teise riigi vägedes või ei saanud amet neile jälile. 14,4 protsenti ei läbinud ajateenistust aga pealtnäha ühegi põhjuseta – nad said enne lihtsalt 28 aastat vanaks.
Võiks ju loota, et olukord paraneb, aga ei. 1983. aastakäigu meestest käis ajateenistuses 31,6 protsenti, 1984. sündinute puhul on see näitaja praegu 28,3. Huvi pärast vaatasin oma eakaaslaste käekäiku: 51,5 protsenti 1985. aastal sündinuist on kuulutatud tegevteenistuseks kõlbmatuks. Tõsi, see pole veel lõplik, sest nende «võistlus» veel käib.
Viimastel aastatel on kiideldud, et ajateenistuse läbivad 3300–3500 meest aastas. Nad on tublid. Kes aruannetes ei tuhni, ei saa kunagi teada, et umbes 2500 meest kirjutatakse samal ajal teenistust läbimata vanuse tõttu reservi. Ilmselt on just ajateenistuspõlgurid need, kes ei jäta kasutamata iga võimalust parastada või seaduse järgimist mõttetuks ajakuluks tembeldada.
Debatid tulevad ja lähevad, aga riik vaatab olukorda pealt. Kaitseväel pole tohutule rahakotile vaatamata kõigile piisavalt kasarmukohti ega instruktoreid, seadused teenistuskutsete kohaletoimetamise kohta on naeruväärselt hambutud.
Olukorra absurd paneb mõtlema, kas üldse on moraalset õigust ajateenistuspõlgureid avalikus retoorikas hukka mõista, kui kutsealuste sõelumise süsteem tegelikult soosib kõrvalehiilimist. Vähemalt sama valjult räägime, et palgaarmee on halb, aga milline on meie totaalkaitsevõimekus, kui igast aastakäigust läbib ajateenistuse vaid kolmandik?
Luban endale ühe ennustuse. Kui kaitseväeteenistuse kehval mainel lastakse jätkuda, on aja küsimus, kui sellel või järgmisel Jürgen Ligil õnnestub juhtida riik Läti eeskujul palgaarmee teele. Kui peaks juhtuma vastupidine, ootab meid ilmselt Soome saatus, kus ajateenistuse läbib ligi 90 protsenti ja sellel on laialdane toetus.
Seni aga, kuni süsteem ei suuda tagada üleüldist kaitseväekohustuse täitmist, jääb ajateenistuse mainele plekk, mida lihtsalt ilusate sõnadega kodumaast ja kaitsetahtest maha ei pese.
Siinkirjutaja läbis ajateenistuse 2007/2008 aastal ja kasutas ühte «õlekõrt» õppimiseks ülikoolis.