Jarmo Mäkelä: David Koljati vastu

Jarmo Mäkelä Foto: Pm

Kui Euroopa Liidu juhid nädalalõpul üksteist naerulsui ja õnnelikuna patsutasid, oli neil selleks ka põhjust. ELi seitsme aasta eelarve aastateks 2014–2020 oli sündinud kõva pressimise tulemusel.

Kuna kokkuleppele on vaja iga liikmesriigi heakskiitu, on igal valitsusjuhil õigus väita, et tulemus oli vähemalt mingil määral tema teene.

Üks valitsusjuht tuli ähvardusi puhisedes, aga läks koju teistest magusamalt naeratades – see mees on Suurbritannia peaminister David Cameron. Kohtumisele saabudes tulistas ta karme ukaase: ELi kulusid on vaja kärpida ja kui nii ei tehta, siis kokkulepet ei sünni. Kui ta lahkus, oli ime sündinud – EL võttis esimest korda ajaloos vastu oma eelarve, mille lõppsumma oli väiksem kui eelmisel eelarvel.

Kas Cameron võitis? On maitse asi, kui palju ELi kulusid kärbiti või kas üldse kärbiti. Lõplik heakskiit eelarvele tuleb nimelt saada Euroopa Parlamendilt, mis on kogu aeg nõudnud rohkem raha. Vaevalt küll hakkab parlament kokkulepet lammutama, ent oma käejälje tahab parlament sellele kindlasti lisada. See võiks olla näiteks rahastamisraamistiku ülevaatamine eelarveperioodi keskel sel juhul, kui ELi majandus peaks olema selleks ajaks jõudnud taas tublile kasvujoonele.

Eelmise nädala ülemkogu oli esimene, kuhu Briti peaminister saabus pärast seda, kui ta oli jaanuari lõpus lubanud korraldada oma riigis rahvahääletuse ELi kuulumise üle hiljemalt 2017. aastal sel tingimusel, et tema erakond võidab 2015. aasta parlamendivalimised. Nendest valimistest saavad rahvahääletuse eelvalimised, sest konservatiivid lähevad neile parlamendivalimistele programmiga, mis sisaldab neid nõudmisi, mille üle nad tahavad enne rahvahääletust Euroopa Liiduga läbi rääkida.

Kindlasti on seda Cameroni kõnet loetud tähelepanelikult nii Euroopa pealinnades kui ka mujal. Erinevalt sellest, mida tavaliselt arvatakse, oli see kõne rünnakuks maskeeritud appihüüd poliitikult, kes on mõistnud, et tema maa libiseb suunda, mille lõpus on üksildus, eraldumine ja majanduse kuhtumine. Just seepärast pole ükski ELi liidritest otsesõnu tagasi lükanud Cameroni ettepanekut läbirääkimisteks.

Kõne võtmekoht kõlas nii: «Ja ma ütlen meie Euroopa partneritele, nii frustreeritud kui mõned neist ka Britannia hoiakutest kahtlemata on: töötage selles asjas koos meiega». Abipalvele järgneb usutunnistus: «Ja nii nagu ma usun, et Britannia peaks tahtma jääda Euroopa Liitu, peaks ka EL tahtma, et me jääksime.»

Cameron tajub hästi, et kui pööret ei tule, vajub Britannia vältimatult EList lahku. Kuna maa peab siiski kindlustama endale pääsu ELi turgudele, peab paluma samalaadset positsiooni, nagu on praegu Norral. Peaks olema valmis maksma kõrget liikmemaksu ja lubama järgida kõiki ELi direktiive, ent seda ilma õiguseta osaleda nende tegemisel. Britannia jaoks oleks see võimalikest valikutest halvim.

Tegelikult pole Cameroni tõelised vastased Brüsseli nägudeta bürokraadid, vaid tema enda erakonna paremasse serva pesa teinud populistid, keda on sinna aastatepikkuse sihikindla tööga istutanud meediamogul Rupert Murdochi Euroopa Liidu vastane kõmumeedia.

Nüüd kui Britannia õigussüsteem on alustanud ristisõda Murdochi lehtede korduvate õigusrikkumiste vastu, on Cameron otsustanud alustada kampaaniat nende poliitilise mõjuvõimu vastu. Murdochi-taolisi Koljateid ei ole võimalik seljatada lihtsal moel, ent ega ka piibli Taavet/David ei saanud Koljatist jagu tavapäraste võtetega.