Eerik-Niiles Kross: riigikogu liikme ustavusest

Eerik-Niiles Kross. Foto: Andres Haabu

Ajakirjaniku küsimus Yana Toomile sobitub Venemaa ametlikus välispoliitikas deklareeritud «võitluse» konteksti, kirjutab julgeolekuekspert Eerik-Niiles Kross (IRL).

Hiljuti elavdasid poliitelu Yana Toomi avaldused intervjuus Vene nädalalehe Russkij Reportjor ajakirjanikule Olga Andrejevale, mis avaldati Venemaalt rahastatavas propagandaportaalis Baltija. Toom ise tõttas selgitama, et tema mõtteavaldused on «kümne lehekülje kontekstist välja rebitud» ja lisaks olevat ajakirjanik tema sõnu moonutanud. Toomi erakonnakaaslane Kadri Simson asus Toomi kaitsma, selgitades «Aktuaalses kaameras», et «Toom ütles välja selle, mida paljud mõtlesid». Jätan lahkamata küsimuse, kuidas Simson teadis, mida Toom mõtles, kui ta mõtles hoopis muud, kui ajakirjanik kirjutas.

Küsimus, mida ajakirjanik Toomilt küsis, oli selline: kes võidab eesti ja vene keele vahelise vastasseisu? (Кто победит в противостоянии между эстонским и русским языками). Peatume küsimusel, sest see küsimus ise tekitab ju küsimusi. Tõepoolest, kogu Andrejeva artikkel on konstrueeritud eesti ja vene keele väidetava konflikti kirjeldamisele. Ent meenutab siiski «laetud» küsimuste klassikat: «Mida te tegite pärast seda, kui olite oma ämma tapnud.»

See küsimus on sisuliselt väide. Väide, et Eestis eksisteerib võitlus eesti ja vene keele vahel, mille üks kunagi võidab ja teine kaotab. See küsimus esitab justkui möödaminnes Vene viimaste aastakümnete ametliku poliitika postulaati, et Venemaa peab Eestis «võitlema» vene keele positsiooni eest.

Vene välispoliitika kontseptsiooni kohaselt on üks Venemaa ametliku välispoliitika eesmärke «vene kultuuri ja keeleruumi laiendamine ja tugevdamine» ning «kaasmaalaste legitiimsete õiguste kaitsmine». Tänaseni on ametlik Moskva seisukohal, et «Eesti venekeelse elanikkonna õiguste olukord on absoluutselt väljakannatamatu». Vähemasti nii seisab Vene välisministeeriumi viimases, 2012. aasta detsembris sel teemal tehtud avalduses.

Välisriikide territooriumil elavate venekeelsete kogukondade õiguste kaitseks ning laiemalt Vene «pehme jõu» rakendamise peakorteriks on 2008. aastal loodud föderaalamet nimega Rossotrudnitšestvo, mis kuulub Vene välisministeeriumi valitsemisalasse. Seda juhib endine riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšov. Rossotrudintšestvo on sisuliselt üle võtnud Kremli nn kaasmaalaspoliitika juhtrolli. 2012. aasta novembris avaldas Kossatšov Vene välisministeeriumi väljaandes International Affairs oma asutuse tegevusest ja plaanidest pikema artikli. Muuhulgas ütles ta: teoreetiliselt räägime, kui «suur ja võimas» vene keel on, praktiliselt aga kõneleme sellest sagedamini kui keelest, mis «taganeb». «Vene keele positsiooni tugevdamine kaasmaalaste seas» on Kossatšovi sõnul üks asutuse tipp-prioriteete. Samuti on Rossotrudnitšestvo üks «strateegilisi eesmärke» kujundada vene keelest SRÜ-sisese integratsiooni vahend ning «süstemaatilisel ja eesmärgistatud viisil» tugevdada vene keele positsioone maailmas ning muuta see «vene kultuurilise vene välispoliitika rakendamise põhiinstrumendiks».

Võitluslik hoiak vene keele õiguste küsimuses ja sõjakas retoorika kõlavad sellise ametliku «pehme jõu» rakendamisega kenasti kokku. Ei taha küll härrasid Rossotrudnitšestvos õpetada, aga on kummaline, et nad ei taju jõuvõtete vastupidist mõju nende eesmärkidele. Vene kultuur võiks tõepoolest olla nii välismail elavatele venelastele kui igale avatud välismaalasele sobivaks meediumiks Venemaa paremal tundmaõppimisel ja ajalooliste pingete maandamisel.

Sõjakus ja ähvardused annavad eriti riikides, kus liigagi hästi mäletatakse venestusprogramme, ainult vastupidise tulemuse. Vene kultuuri hakatakse seostama Vene poliitilise mõjusfääri ja vaenulike huvidega. Seda mõistis üsna hästi juba Lenin, kes küll «klassivõitluse» platvormilt, aga läbinägelikult kirjutas 1914. aastal järgmist: «Inimesed, kelle elu- ja töötingimused eeldavad vene keele õppimist, teevad seda sundimatagi. Kuid sundus (kaigas) toob kaasa ainult ühe tulemuse: see takistab suurel ja võimsal vene keelel teiste rahvaste seas levimast ning mis kõige olulisem, teravdab antagonismi, põhjustab killustumist miljonis uues vormis, suurendab vastumeelsust. Kes seda soovivad? Mitte vene rahvas, mitte Vene demokraadid. Nad ei tunnusta rahvuslikku surumist mitte mingis vormis, isegi mitte Vene kultuuri ja riikluse huvides.»

Kahjuks või õnneks ei ole tänapäeva Kremli ideoloogid Leninilt õppinud, nagu ei õppinud temalt selles küsimuses ka bolševikud. Viimased paar aastakümmet on Venemaa üritanud mitmesuguste ähvarduste ja agressiivse poliitikaga «võidelda» vene keele õiguste eest «lähivälismaal». See on Venemaa ametliku välispoliitika avalikult deklareeritud eesmärk. Pea iga sammu, mida Eesti Vabariik astub eesti keele arendamiseks, käsitleb Kreml vene keele vastasena.

Meenutame kasvõi 1994. aastast regulaarselt esitatud avaldusi ÜROs, kus Eestit süüdistatakse venekeelse elanikkonna diskrimineerimises, või Venemaa ametlikku ELi strateegiat 2000. aastast, kus otsesõnu planeeriti Balti riikide ELiga liitumist takistada niikaua, kui vene keele õigused neis riikides pole tagatud. Oluline selles «võitluses» on ka suurel määral sellesama Rossotrudnitšestvo finantseeritud ja koordineeritud tegevus eesti- ja lätikeelse riikliku koolihariduse vastu, mille Eestis on oma poliitikaks võtnud mitte ainult Yana Toom, vaid kogu Keskerakond.

Ajakirjaniku küsimus Yana Toomile sobitub ülalkirjeldatud konteksti, eriti kui paneme tähele, et portaal Baltija on vastavalt oma tutvustusele «Rossotrudnitšestvo ametlik informatsioonipartner».

Eesti riigikogu liige annab ametisse astudes ametivande, mis kõlab nii: «Tõotan jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale.» Eesti riigi idee on sõnastatud põhiseaduse preambulis, mille järgi Eesti riik on loodud kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki… mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Kahju, et Yana Toomi usk sellesse riiki on kõikuma löönud. Õnneks ei näita eesti rahvas mingeid väljasuremise märke, vaid on oma ajaloo kõrgseisus nii välispoliitiliselt kui kultuuriliselt. Samuti pole Eestis eesti ja vene keele vahel mingit vastasseisu. See lõppes 1991. aastal koos N Liidu okupatsiooniga. Vastasseisu üritab esile kutsuda Rossotrudnitšestvo ja ma jätan juristide ja riigiteadlaste hinnata, kuidas sellesse valemisse sobib jutuks olnud Eesti riigikogu liikme roll.

Mis puutub Keskerakonna laiemase poliitikasse vene keele küsimuses, siis Eesti põhiseadus näeb ette võimaluse kasutada kohalikes omavalitsustes ja riigiasutustes asjaajamiskeelena vene keelt. Ma usun et riigikogu on nõus tegema erandi ja laiendama seda õigust ka Keskerakonnale. Vene keel Keskerakonna asjaajamiskeelena edendaks senisest ausamalt nii erakonna valijate, tema poliitikute kui ka koostööpartnerite huve ja taotlusi.