Natuke liiga suur tükk

Osama bin Ladeni jahil. Foto: Kaader filmist

Osama bin Ladeni tabamisest rääkiva «00.30ga» («Zero Dark Thirty») võtavad režissöör Kathryn Bigelow ja stsenarist Mark Boal taas ette terrorismivastase sõja, mis neile mõlemale kolm aastat tagasi «Piinakambri» eest Oscari tõi. Tundub, et kui sama lahingupaari Iraagi-film sai alguses teenimatult vähe tähelepanu ja põhjustas suuremat järellainetust alles pärast Oscareid, siis nüüd eelnes tsunamihoiatus millelegi, mis tegelikult nii rabav polegi.

Agaram kinokülastaja võib-olla mäletab, et 2009. aasta sügistalvel linastus «Piinakamber» Eesti kinodes umbes nädala või kaks üsna tühjadele saalidele. Tolle hetke A ja O oli ­James Cameroni «Avatar».

Olukord muutus, kui Ameerika filmiakadeemia Cameroni asemel ootamatult hoopis Bigelow’le Oscari ulatas. Rahvas sai aru, et siniste olendite muinasjutu asemel pidanuks nad sügavat mõtet otsima hoopis uudistes domineerivast sõjast tehtud linateosest. Kinod tulid neile vastu ja tõid «Piinakambri» uuesti linale ning need, kes seda enne näinud polnud, said aru, miks see teos peaks korda minema ka neile, kes tavaliselt sõjafilme ei vaata.

«00.30» ümber juba enne esilinastust puhkenud meediamöll annab ka ilmselt tunnistust sellest sügavast muljest, mille «Piinakamber» kokkuvõttes jättis. Bigelow’d ja Boali on aktsepteeritud kui A-klassi tegijaid, kelle interpretatsioon värskest sündmusest võib mõjutada massiarusaama toimunust.

Tundub, et kuulsusekoorem rõhub raskelt ka autorite õlgu, mistap nad on hauganud ehk pisut liiga suure ja jahtumata tüki ning traageldanud selle kokku vastuvõetavaks, tehniliselt korrektseks ja suhteliselt huvitavaks, aga mitte säravalt heaks filmiks.

Esimesena silma kargav koht, kus samade tegijate eelmine teos praegust ületab, on peategelase karakter. «Piinakambri» missioonisõltlasest veebel William James on märksa detailsemalt läbi mõeldud ja kõvasti usutavam kui «00.30» kangelanna, Luure Keskagentuuri (CIA) töötaja Maya.

Viimane saabub oma esimese terrorismivangi piinamisele kui jahmunud Punamütsike. Kui meeskolleeg tema silme ees ülekuulatava püksid maha tõmbab, tundub Maya kõvasti traumeeritum kui vägivaldselt paljastatud kubemega vang.

Aja jooksul tundub Maya waterboarding’ute ja vangide koerarihma pidi talutamise diskursusesse aga töisel-tarmukal moel sisse elavat. Ei teki paralleele tema ja Abu Ghraibis vangide rihma otsas vedamisega ilmakuulsaks saanud Lynndie Englandi vahel. Viimatimainitu on avalikkusele teada oleva info kohaselt vulgaarne ja distsiplineerimatu lihtsõdur, Maya aga laitmatu tööeetikaga rafineeritud daam.

Püksatu ja piinatud Ammar omakorda pole ka rusuvalt vaataja mälestustesse jääv karmide olude ohver nagu USA sõdurite röövitud, vägistatud ja tapetud vietnamlanna Brian DePalma «Sõjakahjudes» või miinil lebades surma ootav bosnia sõdur Danis Tanovići «Eikellegimaas».

Jääb mulje, et terrorismivangide piinamine on vajalik, aga kaunis tüütu töö, millele lisab riski president, kes lubab sellistele asjadele lõpu teha. Mõni ime, et Vietnamis sõjavangina piinatud senaator John McCain oli häiritud sellest võluvast loomulikkusest, millega «00.30s» kinnipeetavate loputamist kujutati.

Kuigi Maya arengus kohmetust algajast eriväelasi kamandavaks agendiks paistab peituvat huvitav potentsiaal, on see realiseeritud üsna lakooniliselt. Lisaks stressirohkele igapäevatööle on talle antud otsene kokkupuude 2008. aasta Islamabadi Marriotti ja 2009. aasta Camp Chapmani rünnakutega. Ometi ei pane nende sündmuste mõju Mayale pikalt mõtlema – tema surinal kokku jooksvad juhtmed ei joonistu välja ega tekita empaatiat nagu veebel James «Piinakambris».

Arvestades, et 11. septembri rünnakuist bin Ladeni tabamiseni kulus tõesti pikk ja sündmusterohke periood, oli selle ühte linateosesse hõlmamine ja valikute tegemine kindlasti keerukas. Võib ilmselt kiita Bigelow’d, kes on siililegi selgelt eristanud päriselt juhtunu sündmustest, mis esinevad vaid selles filmis. See, milline dokumentaalsündmus on võetud ja milline kõrvale jäetud, on maitse asi ja sisulist pinget on hoitud hästi.

Filmi tonaalsuse, mida võiks tõlgendada kui sedastavat heakskiitu, määravad põhimõtteliselt ära juba selle algus- ja lõpp-punkt. Peab olema täiskohaga netikommentaator, et eitada 11. septembri tragöödiat või vajadust võtta bin Laden vastutusele.

Kui keegi tahaks Afganistanist teha vastuolulisemat ja valulikumat filmi, tasuks tal uurida end Kill Teamiks kutsunud rühma sõrmelõikumisi 2010. aastal Kandaharis või seda, miks kolm korda Iraagis teeninud Robert Bales mullu kevadel ootamatult une pealt afgaani külaelanikke tapma suundus. Nii action-filmi kui kohtu­draama saaks ka poolakate tegevusest Nangar Khelis ning ikka veel ootab lahendust ameeriklaste viimaseks sõjavangiks tituleeritud seersant Bowe Berg­dahli lugu – tema rööviti 2009. aastal ja on arvatavasti mässuliste käes siiani.

Wall Street Journalis ilmus möödunud kuul nördinud juhtkiri, mis kahtlustas, et tänavusest parima režissööri Oscari nominentide nimekirjast jäi Bigelow välja tema vasakliberaalsete kolleegide liigse kuulekuse tõttu McCaini ja teiste senaatorite protestidele. Tundub tõenäolisem, et pigem sai ta vähem hääli siiski seetõttu, et leidus ka paremaid töid. Ning ei paista tõenäoline ka see, et «00.30» teeks ajalugu kui parima filmi Oscar ilma parima režissööri Oscarita.

Afganistani sõja oodatav lõpupunkt jookseb aastasse 2014. Võib-olla tasub meenutada, et tuntumate Vietnami-filmide valmimise ajaks olid nende autorid ja avalikkus jõudnud juhtunu üle vähemalt kümmekond aastat mediteerida: «Tänapäeva apokalüpsis» (1979), «Rühm» (1986), «Full Metal Jacket» (1987), «Sündinud 4. juulil» (1989) või «Tigerland» (2000) …

Võib arvata, et tulevaste kuulsate Afganistani-filmide toon meenutab sünguselt pigem Vietnami omi kui «Kolme kuningat» ja «Kahuriliha», mis küll riivavad ka koledusi, üldiselt aga jätavad Lahesõjast joviaalse mälupildi poolpaljast heas toonuses ameeriklasest kõrbe taustal.

Korda lähevad tulevased Afganistani-filmid USA ühiskonnale aga tõenäoliselt pigem sama vähe kui Lahesõja omad. Seda põhjusel, et kui Vietnam puudutas ajateenistuse kaudu paljusid peresid ja rindele võis sattuda ka padupatsifistlik poeedihing, siis tänapäeva sõdurid on sama kutselised kui kiirabiarstid või politseinikud ning valijate teatud seg­ment ei tundu enam mõistvat isegi seost oma hääle ja sõjalise välismissiooni vahel.


Uus film kinolevis

«00.30»

Režissöör Kathryn Bigelow

USA 2012

Alates 8. veebruarist Tallinna kinodes Coca-Cola Plaza ja Solaris ning Tartu kinodes Ekraan ja Cinamon