Ilus ja hea

Foto: illustratsioon: Marge Nelk

Lastekirjandust saadavad romantilised ootused. Raamat võiks olla kaunis, kanda kõrgeid ideaale, nagu headus, südamlikkus ja meelekindlus – sest inimeste elus on ju palju ilusat ja head, mida kujutada. 

Viimase aja kirjus lastekirjanduse tulvas hakkab silma paar klassika radadele hoiduvat teost. Kätlin Kaldmaa «Lugu Keegi Eikellegitütre isast» kutsub kätte võtma kui ka tekitab tõrget – ja seda ühtaegu. Pealkiri tundub algul häirivalt segane, aga pildid on selle-eest nii põnevad ja ilusad, et käed lähevad nagu iseenesest raamatu kallale. Kunstnik on Marge Nelk, kes varem on silma paistnud huvitavate näitusetöödega, «kummaliste ja üpriski imelikkude, teaduslikkude ja fantastiliste piltide väljanäitusega».

Siin on need pildid nüüd väga õnnestunud teeviidaks ja lavakujunduseks Kätlin Kaldmaa lüürilise koega muinasjutule. Mis muinasjutt – see on karm elutõde, et paljud lapsed on ilma isata. Paraku on see väga paljude laste jaoks nende elu olulisim küsimuste ring: kus on minu isa? Milline ta on?

Kujutluse jõud on väga suur. Mõttes võib kõik olla päris.

Nii läheb Kätlin Kaldmaa tegelane rännuteele, otsima oma kujutluste peategelast, oma isa.

Asesõnalised nimed Keegi ja Eikeegi jäävad jutu käigus vähe segama, sest tegelased tõusevad fookusesse nagu muinasjutulised tüübid, üldistused – lihtsalt laps ja tema isa. Ja usk sellesse, et isa on tugev, tark, hea. Imelisi maastikke pidi jõuame nelja episoodi, kus kohtame haldjaid, ravitsejaid, libahunti ja muid muinasilma asukaid, kellel on rääkida lugu otsitavast isast. Need on kangelaslood, isa on lohetapja ja huntmehe taltsutaja, hirmu peletaja ja surnust üles ärkaja.

Kes ta päriselt on? Aga kelle asi see on? Kas me ise oleme päriselt need, kes me oleme? Või oleme need, kelleks meid peetakse? Julgelt jätab autor lugejale vabaduse kujutleda, arutleda ja igatseda.      

Kätlin Kaldmaa luuleand pääseb selles teoses vabalt valla. Lause liigub tantsujalul, teinekord on kirjapilt appi võetud sõnade muusikat edasi andma. Tükati on siin ballaadilikku arendust, minek ja otsimine. Siis jälle jääb aeg vahepeal seisma, vee ja tule mängud täidavad ilmaruumi ja kiiret pole kuhugi. Jutustamisviis on mitut moodi mänguline. On lapselikku kõnevigurit, nagu ühetäheline «aga» ja küsisõna «kesse» ja muud säärast. Vahel keerab ütlemine rahvalaulu radadele, vanaema viisikerasse.

Toredad liialdused on luuletajal välja tulnud – ookean oli «nii paksult kala täis, et kes käe vette pistis, see kala välja tõstis». Lehm ammub kurvalt, sest peremees ajab rasvast kala kurgust alla ega viitsi end püsti ajada, et lehma lüpsma minna. Kõik see on soravalt ja kartmatult ära öeldud, tõstes lugeja kõrgemale argipäevast, andes aimu sellest, et sõnu, mõtteid ja kujutluspilte võib olla ikka väga palju ja piiri ette ei tule! Tapetud lohe kõhust kargab välja väike trollipoiss, kes on kunagi alla neelatud ja kes pimedas vangis olles on noaga lohe sisemuses toredaid nikerdatud seinapilte teinud! Tõesti hea luiskelugu vanas toredas põhjamaade vaimus. Huvitav, et lugu kokku pole kuigi pikk – aga samal ajal on ta mõtteruumi poolest väga suur. See on väga peen kunst ja lasteraamatus tuleb seda harva ette: väheste sõnadega suuri asju öelda.

Arutlusega siiamaani jõudnud, tuleb taipamine, et teema, mis kaht kõnealust raamatut seob, on keskaeg. Tänapäevane laste- ja noortekirjandus ratsutab üldse väga hoolega keskaja motiividel.

Tiia Metsa raamat «Vahva Toomas. Vana Toomase legend» on aga hoopis eriline. Mitte küll sisu poolest – vahva Toomase legendi on Tiia Mets kirja pannud Gert Helbemäe noortejutu ja Balthasar Russowi kroonika ainetel. Raamatu eripära võtmesõnad on aga tagakaanel, kus Tiia Mets ütleb: «See raamat on kummardus ja austusavaldus Meistritele, kes on jäädvustanud tulevastele põlvedele oma mõtteid, tundeid ja arusaamu.»

Tiia Mets on kunstnik, kes on keskaja teemaga pikemalt tegelnud, on õmmelnud keskaegse moega nukke, on korraldanud keskaja üritusi jms. Tema pildiloome kohta võib öelda segatehnika, aga sellega pole veel midagi öeldud. Tiia Metsa pildid – mille näitus ka just nüüdsama, 5. veebruaril Eesti lastekirjanduse keskuses avati – on kiht- ja kildhaaval kokku kantud.

On kasutatud tekstiili, mitmesuguse moega töödeldud paberit, esemeid, niiti-nõela, heegeldust, põletatud ja rebitud materjale, mustriga pindu, on joonistatud imepisikestest ornamentidest koosnevaid pindu, on külluslikult väikesi detaile –  kokkuvõttes on tehtud midagi sellist, millele võrdväärset leida on väga raske. Pildiraamatu kunst selle sõna kõige sügavamas tähenduses, näputöö, kus väga põnevalt ühinevad keskaegsed motiivid ja tänapäevase raamatuillustratsiooni võtted. Rahu ja tasakaal on neisse piltidesse talletatud. Niisiis, sisult küll eri laadi raamatud, kuid selle poolest sarnased, et tegu on päris kunstiga.
 

Raamat

Kätlin Kaldmaa

«Lugu Keegi Eikellegitütre isast»

Ajakirjade Kirjastus, 2012, 103 lk

Illustraator Marge Nelk


Tiia Mets

«Vahva Toomas. Vana Toomase legend»

Päike ja Pilv, 2012, 56 lk