Kirjutaja, preili, mängur, nuhk

«Sõda enne sõda: Nõukogude eriteenistuste tegevusest Eestis kuni 1940. aastani» (SE&JS, 784 lk). Foto: Repro

Aastatel 1920–1940 esitati Eesti Vabariigis kohtuvõimudele vastutusele võtmiseks kokku ümmarguselt pool tuhat inimest, keda kahtlustati spionaažis NSV Liidu heaks. Neist teadaolevalt 393 suhtes langetati kohtuotsus, mis 315 juhul oli süüdimõistev. NSV Liidu luurel olid Eestis mõned suuremad õnnestumised, nagu näiteks Pioneeripataljoni kapteni Konstantin Nikolai Trankmanni värbamine 1935. aastal, kuid ulatuslikust edust Eesti poliitikute, riigiametnike või sõjaväelaste värbamisel rääkida siiski ei saa. Ka saatuslikul 1940. aastal oli Nõukogude luurel olemasolevail andmeil vaid üksikuid agente üksikutes Eesti riigiasutustes, needki pigem vähetähtsatel ametikohtadel.

Heidame pilgu ainsale kindlalt teada olevale juhtumile, mil Nõukogude luurel õnnestus imbuda Eesti Vabariigi siseministeeriumi keskaparaati, värvates 1924. aastal ministeeriumi piirivalve valitsuse nooremkirjutaja Roman Kleisi ja 1925. aastal ministeeriumi vanemkantseleiametniku Fritz Grebentšikovi.

Neid juhtinud Nõukogude luurajad tegutsesid NSV Liidu saatkonna konsuliosakonna sekretäri ametikoha kattevarjus. Kuni 1924. aasta detsembrini oli sellel kohal Viktor Sokolovski ja alates 1925. aasta jaanuarist Juri Jurkovski nime all esinenud isik (võimalik, et tegemist oli varjunimedega). Tõenäoliselt esindasid mõlemad Nõukogude sõjaväeluuret.

Grebentšikov ja Kleis paljastati 1925. aasta suvel.

Sissekukkumiseni viis Grebentšikovi kontakteerumine sama aasta 23. juunil Kaitseliidu staabi sekretäri Friedrich Birkhaniga, eesmärgiga värvata ka tema. Kuid Birkhan teatas asjast oma ülemusele, kelle ülesandel andis seejärel värbajatele nõusoleku, et aidata spioonide tegevuse kohta rohkem andmeid hankida. Lisaks Grebentšikovile paljastas Eesti vastuluure Birk­hani abil ka Roman Kleisi, Juri Jurkovski ning kaks spioonivõrgu kullerit ehk Voldemar Alliku ja Eduard Kotka. Kuues asjasse segatu – Jaan Akerberg – selgus tõenäoliselt alles siis, kui Kleis teda pärast arreteerimist ülekuulamisel nimetas.

Kahtlusaluste jälgimine kestis kuni 22. augustini, mil alustati arreteerimistega. Kaitsepolitsei Tallinna jaoskond vahistas sel päeval 25-aastase Grebentšikovi tema korteris Pirital. Korteri läbiotsimisel leiti ümbrik siseministri kahe käskkirjaga ning katkenditega siseministri määrustest mõnede vene valgeemigrantide kohta. 23. augustil arreteerisid kaitsepolitsei ja sõjaväevastuluure töötajad 24-aastase Kleisi tema kihlatu kodus Harjumaal Käru vallas ning samal päeval võttis kaitsepolitsei vahi alla ka 28-aastase Jurkovski enda, kes puhkas parajasti Narva-Jõesuus.

Jurkovskil kui NSV Liidu saatkonna töötajal pidi tegelikult olema isikupuutumatus. Kuid Eesti pool võis idanaabrile osutada (mida Eesti Moskva saatkond ka tegi), et OGPU (Oбъединённое государственное политическое управление, Ühendatud Riiklik Poliitvalitsus) oli 1924. aasta märtsis arreteerinud Eesti Leningradi peakonsulaadi sekretäri Karl-Konstantin Rostfeldti, kes koguni mõisteti spionaažis süüdistatuna kümneks aastaks vangistusse.

Võimalik, et Jurkovski arreteeriti muu hulgas ka lootuses leida tema läbiotsimisel veel materjale luuretöö kohta, mida siiski ei juhtunud. Seejärel andis kapo Jurkovski koos teiste kahtlusalustega üle kohtuvõimudele.

Ülekuulamisel kaitsepolitseis eitas Jurkovski igasuguseid seoseid spioneerimisega. Kui teda aga Kleisile ja Grebentšikovile näidati, tundsid nood Jurkovskis ära oma «ülemuse». Eesti valitsus pidas Jurkovskit seejärel vangistuses lootuses, et ta õnnestub välja vahetada mõne NSV Liidus arreteeritud Eesti kodaniku vastu. Moskva nõustuski vabastama Nikolai Goldi nimelise Eesti kodaniku, kes oli NSV Liidus surma mõistetud. 1926. aasta alguses toimus piiril vangide vahetus, mistõttu Jurkovski kohtu ette astumata Eestist minema pääses.

Grebentšikov ja Kleis ei salanud ülekuulamisel kaitsepolitseis, et tegutsesid idanaabri luure heaks. Grebentšikovi sõnul oli tema värbamine ja järgnev tegevus näinud välja niimoodi. 1925. aasta 19. mail, kohtumisel restoranis Du Nord oma tuttava Kleisiga tegi viimane talle ettepaneku hakata NSV Liidu saatkonnale raha eest informatsiooni andma. Mida salajasemad teated, seda parem pidi tasu olema. Kleisi sõnul polevat olnud sissekukkumist karta, näiteks ta ise olevat sellel alal edukalt tegutsenud juba üle aasta.

Vastavalt Kleisi soovitusele ilmus Grebentšikov, kes vajas kaardimänguvõlgade tõttu raha, kaks päeva hiljem saatkonda konsuliosakonna sekretäri Jurkovski jutule, kes esitles end värvatavatele Sokolovski varjunime all. Jurkovski lubas Grebentšikovile palgaks 10 000 marka kuus, millest 5000 kohe avansina välja maksis (võrdluseks: Grebentšikovi töötasu siseministeeriumis oli 5300 marka kuus). Lepiti kokku, et 30. mail ilmub Grebentšikovi korterisse keegi preili, kes tegutses sidepidajana.

Määratud päeval preili saabuski ning Grebentšikov andis talle üle ühe siseministri ja ühe politsei peavalitsuse ülema käskkirja. Järgmisel kohtumisel juuni lõpus Kadriorus Lossi platsil edastas Grebentšikov jälle ühe siseministri käskkirja ja ka kirjavahetuse sisu kellegi riigist välja saatmisele määratud venelase kohta.

Preili andis talle samas ülesande hankida teateid, kuidas suhtub Eesti valitsus NSV Liidu ja põrandaaluste kommunistide tegevusse Eestis. Grebentšikovil siiski sellisele infole juurdepääsu ei olnud ja tema palvel kirjutas hoopis Kleis ise hiljem vastava ettekande valmis, ilmselt informatsiooni välja mõeldes. 10. juulil kohtumisel preiliga Kadriorus andis Grebentšikov selle üle.

Järgmisel kokkusaamisel – 22. juulil Pirita surnuaia väravas – ei olnud Grebentšikovil preilile midagi üle anda, samas kui 7. augustile määratud kokkusaamisele ei ilmunud sidepidaja millegipärast kohale. Seejärel püüdis Grebentšikov kaks korda Kleisi vahendusel korraldada uut kohtumist, ent taas tulemusteta.

Kleis läks pärast seda maale kihlatu juurde puhkama ning 20. augustil katsus Grebentšikov uut kokkusaamist preiliga korraldada Friedrich Birkhani kaudu, kes oli vahepeal, nagu juba mainitud, end samuti luurevõrku värvata lasknud. Kleis andis talle kirja, mille Birkhan pidi üle andma oma kullerile. Kirjas paluti uut kokkusaamist 22. augustil Pirita kloostri väravas (kirja sisu jõudis Birkhani kaudu mõistagi ka Eesti vastuluureni). Grebentšikov kavatses kohtumisel üle anda materjalid, mis leiti tema korteri läbiotsimisel 23. augustil.

Mainitud kulleripreili isik jäi juurdlusel selgusetuks. Võimalik, et ta ei ilmunud 7. augusti ega ka järgnevatele kokkusaamisele, kuna oli hakanud kahtlustama, et Eesti vastuluure jälgib teda või Grebentšikovi, mistõttu Jurkovski otsustas kontakti Grebentšikoviga katkestada.

Kaitseliidu staabi sekretäri Birkhani värbamise asjaolud olid järgmised. Kuna Jurkovski oli uute värvatud kaastööliste eest lubanud head tasu, siis jõudsid Kleis ja Grebentšikov ühel omavahelisel kohtumisel otsusele, et proovivad värvata Birkhani, kes oli Grebentšikovi tuttav. Grebentšikov kontakteeruski 23. juunil Birkhaniga, misjärel viimane kutsuti kohtuma ka Kleisiga.

Seejärel korraldati Jurkovski ja Birkhani kokkusaamine, mis leidis aset 15. juuli õhtul linnast väljas Kose teel bussipeatuses, kuhu Jurkovski jalgrattal saabus. Selleks et Jurkovski ta ära tunneks, pidi Birkhan kandma sinist ülikonda ja halli kübarat ning taskust välja tõmbama Luxuse paberosside karbi, mille peale Jurkovski talle ligi astus. Birkhan sai sealsamas avansina ühe kuu palga ehk 10 000 marka. Hea töö korral lubas Jurkovski tulevikus tasu suurendada. Järgneva kolme kohtumise jooksul kulleriga saatis Birkhan Jurkovskile dokumente Kaitseliidu kohta – muidugi Eesti vastuluure teadmisel. Kokku sai Birkhan Nõukogude luurelt 20 000 marka.

Roman Kleis, kes töötas piirivalve valitsuses vanemkirjutajana rivi alal alates 1923. aasta aprillist ja oli ühtlasi Kaitseliidus kompaniiülem, seletas ülekuulamisel, et 1923. aasta lõpus kuskil kaarte mängides oli ta tutvunud NSV Liidu saatkonnas arveametnikuna töötava Eesti kodaniku Jaan Akerbergiga. Tutvuse arenedes, nagu Kleis ülekuulamisel väitis, oli ta Akerbergilt kord küsinud, kas temal, Kleisil, oleks võimalik NSV Liidu saatkonnale Eesti riigiasutusi puudutavat informatsiooni müüa. Kleis siples nimelt võlgades.

Akerberg kindlat vastust ei andnud, kuid mõne aja pärast, umbes 1924. aasta märtsis, kutsus ta Kleisi saatkonda. Seal tegi keegi saatkonna töötaja talle ettepaneku hakata luurekaastööliseks palgaga 5000 marka kuus. Kindlat kokkulepet sel korral polevat sõlmitud (näib, et Kleis pidas palka liiga väikeseks), kuid mõne aja pärast kutsus üks tundmatu isik Kleisi taas saatkonda, kus too kohtus konsuliosakonna sekretäri Viktor Sokolovskiga. Viimane lubas talle palgaks iga kahe nädala tagant 5000 marka, Eesti sõjaväe mobilisatsiooniplaani eest oli aga nõus välja käima lausa 50 000 marka. Selline tasu Kleisi rahuldas ja ta andis nõusoleku, saades avansiks 5000 marka.

Järgnevalt kohtus ta Sokolovskiga saatkonnas viis või kuus korda iga kahe-kolme nädala järel, andes muu hulgas teateid Eesti piirivalve tegevuse kohta salakauba tabamisel, raudtee- ja tolliteenijate arvulisest koosseisust, samuti tollipunktide ja sadamate nimekirja. Sõjalist laadi andmete edastamist Kleis ülekuulamisel kaitsepolitseis eitas. 1924. aasta suvel läks ta puhkusele ja kontakt saatkonnaga olevat seejärel pikemaks ajaks katkenud.

1925. aasta märtsis sai Kleis aga kutse NSV Liidu saatkonda, kus kohtus Sokolovski vahepeal välja vahetanud Jurkovskiga. Viimane õhutas Kleisi koostööd jätkama, soovides, et ta otsiks värbamiseks sõja- ja siseministeeriumi töötajaid, mille eest lubas eritasu.

Vastavalt Jurkovski juhtnööridele ei tulnud Kleisil enam saatkonda ilmuda, vaid tema ja Jurkovski vahel pidi kullerina tegutsema keegi Nõmm (õige nimega, nagu juurdluse ajal selgus, Voldemar Allik). Kleis andis järgnevatel kohtumistel kullerile üle piirivalve, sõjaväe ja Kaitseliidu määrustikke, samuti piirivalve ülema käskkirju ja teateid piiriületajate arvu kohta. Millalgi jõudis Kleis anda ka ühe kokkuvõtte Poola 1923. aasta sõjaväemanöövritest ja piirivalve kordoniülemate eksami kava, samuti nimekirja 1. detsembri riigipöördekatsega seoses kohtu alla antud isikutest.

Kleis väitis ülekuulamisel, et mingeid teateid sõjaväe kohta ta siiski ei edastanud. Seega, kui uskuda Kleisi ja Grebentšikovi tunnistusi, kuigi väärtuslikke teateid Nõukogude luure neilt ei saanud. Kuid sellised väited võisid ka olla katse varjata enda tekitatud kahju täit ulatust.

Alates kevadpühadest tõsteti Kleisi kuupalka 14 000 margani, üldse olevat ta saatkonnast saanud kokku üle 100 000 marga. Peale Grebentšikovi ja Birkhani polevat Kleis teinud katset kedagi Nõukogude luure tarbeks värvata. Lubatud eritasu talle Grebentšikovi kaasamise eest siiski polevat makstud, hoolimata Kleisi mitmekordsest küsimisest. Grebentšikovi antud infot hinnati Kleisi sõnul saatkonnas üpris väärtusetuks.

Lisaks Nõmm-Allikule kohtus Kleis vahel ka Meieri varjunime all esineva isikuga, kes tegutses Alliku kui kulleri asendajana. Tegemist oli Alliku korterikaaslase Eduard Kotkaga, kes oli võetud luurevõrku kulleriks Alliku ettepanekul. Viimane Kleisi kohtumine kulleriga (Allikuga) leidis aset 13. augustil Tallinna sadamas elevaatori taga.

29. augustil arreteeritud 22-aastane Voldemar Allik tunnistas ülekuulamisel, et oli 1924. aasta detsembris NSV Liidu saatkonda kullerina tööle võetud. Kommunistlike vaadetega Allik oli olnud vasakäärmusliku Eestimaa Töörahva Partei liige (siseminister sulges partei 1924. aasta kevadel, kuna tegemist oli illegaalse EKP marionetiga), mis ilmselt saatkonnas tema vastu usaldust äratas. Peagi lülitati ta käskjalana salaluurevõrku.

Juhtnöörid selle kohta, kelle juurde minna ja mida viia, jäeti Allikule ühte postkasti saatkonna teisel korrusel. Sinna pidi Allik panema ka talle üle antud materjalid. Kõik postkastist saadud kirjalikud juhtnöörid pidi Allik pärast nende meeldejätmist hävitama (järelikult pidi ta ülesandeid edastama suuliselt).

1925. aasta aprillis paigutati Allik ametlikult ümber Tallinna sadamas tegutseva NSV Liidu viljainspektsiooni labori juhataja abi ametikohale, ent ta jätkas ka kulleritööd Jurkovski heaks. Lisaks Kleisile hakkasid kullerid Allik ja Kotkas hiljem kohtuma Birkhaniga.

30. augustil vahi alla võetud 25-aastane Eduard Kotkas seletas, et tegutses küll Alliku palvel kullerina, kuid ta polevat teadnud, et abistab salakuulajaid. Sama kinnitas Kotka kohta ülekuulamisel Allik. Seevastu Birkhan tunnistas, et ühel kohtumisel oli Kotkas andnud talle suusõnal edasi ülesande muretseda teateid kindralstaabi II osakonna (sõjaväeluure) kohta. Seega pidi Kotkas teadma, millesse on segatud.

25. augustil oli vahistatud ka Jaan Akerberg, kes väitis seejärel, et tema pole Kleisi 1924. aastal saatkonda kutsunud, vaid viimane ilmus sinna ise. Igasugust seost salakuulamisega Akerberg eitas. Akerbergi süüdistati kohtus selles, et ta otsis värbamiseks sobivaid isikuid.

Kohus leidis aset 1926. aasta märtsis. Kõik kohtualused mõisteti süüdi salakuulamises või sellele kaasa aitamises, Allik lisaks ka osavõtus vägivaldset riigipööret kavandavast kommunistlikust organisatsioonist 1923.–1924. aastal. Grebentšikov ja Kleis saadeti eluajaks, Allik kümneks ning Akerberg ning Kotkas kuueks aastaks sunnitööle.

Hiljem otsustas vabariigi valitsus Kleisi, Grebentšikovi ja Kotkase karistust siiski pehmendada ning 1929. aastal anti Kleisile ja Grebentšikovile koguni armu. Akerberg vabastati aasta varem tingimisi enne tähtaega ja viimasena pääses vanglast, tingimisi enne tähtaega 1934. aastal, Allik.

Artikkel põhineb Reigo Rosenthali ja Marko Tammingu lähiajal ilmuval põhjalikul käsitlusel «Sõda enne sõda: Nõukogude eriteenistuste tegevusest Eestis kuni 1940. aastani» (SE&JS, 784 lk). AK tutvustab raamatut kahe artikliga autorite ja kirjastuse loal.