Agu Laius.

FOTO: Teet Malsroos/Õhtuleht

Kui rääkida vabaühendustele antud raha kasutamise kontrollist rahastaja vaatekohast, tuleks kõigepealt küsida, mida ja millal kontrollida. Vaevalt keegi kahtleb, et saavutada on vaja raha sihipärane ja otstarbekas ning kuluefektiivne kasutamine. Loomulikult tuleb järgida seadusi, kehtestatud kordasid ja reegleid.

Tihti sellest hädad alguse saavadki. Ühing ei tunne seadusi ega vaevu nendega tutvuma, vaid teeb asju nii, nagu heaks arvab, seadusi eirates. Ise selgitades, et meie teame kõige paremini, mida ja kuidas teha. Sellega ei saa avaliku raha eraldaja leppida.

Eestis ei ole selgelt määratletud, millised on vabaühenduste rahastamise liigid ning millal ja kuidas neid rakendada. Ideaalis peaks olema nii, et sõltuvalt kasutatavast rahastamisliigist tuleb korraldada ka kontroll täiesti erinevalt. Projektitoetuste kasutamist on vaja kontrollida rohkem, tegevustoetuste puhul piisab, kui veenduda, et kokkulepitu on sisuliselt tehtud. Meil aga peetakse kõiki eraldatud toetusi projektitoetusteks ja see on viinud kontrolli ületähtsustamisele – kõike on vaja kontrollida.

Mida rahastaja tegelikult ootab või otsib? Otsibki häid ideid, mille elluviimiseks raha anda, et seeläbi saavutada mingi muutus kogukonnas või ühiskonnas, algatada midagi uut, mis on vajalik paljudele. Ja rahastajat kurvastab, kui projektina esitatakse juba aastaid korratud tegevuste jada, millel pole erilisi tulemusi olnud. Minu jaoks on siin parim näide, kui Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK) ütles ühele projektile «ei», mispeale saime protestikirja, milles seisis: «Seitse aastat oleme selle projektiga erinevatest sihtasutustest raha saanud, miks nüüd KÜSK kaheksandal aastal samale projektile raha ei anna?»

Minu kogemus ütleb, et kõige olulisem on rahastaja ja raha saaja omavaheline suhtlemine toetuse kasutamisel. Kui kohapeal käies saab ka veenduda, et ühingul on tegus raamatupidamine, siis sellest kontrollist piisabki. Kui kaob suhtlus, siis tekivad hirmud ja muremõtted rahastaja peas. Pean ka ütlema, et tihti põhjendatult.

Kahjuks on ka nii, et kui kehtestada väga liberaalsed tingimused ja oodata, et toetuse saaja tegutseb ise korrektselt, seaduskuulekalt ja püstitatud eesmärgi saavutamise nimel, siis paraku pole harvad juhtumid, kus kavandatud tegevused jäetakse tegemata, ühingus puudub finantsarvestus ja ilmneb, et punutakse mingeid omapäraseid raha kantimise skeeme. Selliste probleemide vältimiseks pannakse kõik üksikasjalikult toetuse andmise tingimustesse kirja. Ja nii see lähebki – tingimustes esitatakse palju nõudeid ning probleemide vältimiseks rakendatakse ka üha mahukamat kontrolli.

Mis aga aruandlusse puutub, siis see sõltub väga tihti toetuse saaja suhtumisest aruande koostamisse. Kui seda käsitleda vaid tüütu kohustusena raporteerida rahaandjale saadud raha kasutamise tulemustest, siis see ongi mõttetu. Kui aga lähtuda sellest, et aruannet tehtu kohta on ennekõike vaja toetuse saajale oma tegevuse analüüsimiseks, läbimõtlemiseks ja selle alusel edasiste tegevuste kavandamiseks ja uute ideede genereerimiseks, siis selgub, et see on loomulik osa organisatsiooni tööst. Sellise suhtumise juurdumine oleks suur edasiminek.

KÜSKi puhul liigub koostöö toetuse saajatega üha rohkem vastastikuse usalduse poole. Me ei küsi kuludokumentide koopiaid kontrollimiseks oma kontorisse. Üha rohkem on tegevusi, mille puhul me üleüldse ei taha teada, kuidas ühendus saadud toetuse kulutas. Osa toetusest on ühingul korrektse tegutsemise korral õigus oma äranägemisel kasutada ühingu arengu heaks. Jah, loomulikult me teeme pistelist algdokumentide kontrolli teatud osa toetuse saajate üle. Sageli nende juures, mitte KÜSKi kontoris, et veenduda tegutsemise ja asjaajamise korrektsuses.

Rikkumiste, tegematajätmiste ja pahatahtlikkuse korral oleme ranged, kuid ühingud partneritena on seda tunnustanud. Me ei piirdu kunagi üksnes rikkumise äramärkimisega, vaid alati ka nõustame, kuidas neist edaspidi hoiduda.

Praegu käib regionaalministri büroos vabaühenduste riigieelarvelise rahastamise korrastamise juhendi lõppviimistlus; kui selle juhendi alusel vaatavad kõik vabaühendusi rahastavad riigiasutused üle toetuste olemuse ja võtavad kasutusele õiged rahastamisliigid, siis muudab see toetuste eraldamise ja kontrolli selle üle kõigi jaoks arusaadavamaks ja lihtsamaks.

Oluline on ka see, et nii jõuaksime paljude seni kehtivate kordade ja reeglistike asemel üsna ühetaolise toetuste andmise korra ja tingimusteni kõigis avalikku raha andvates asutustes. See oleks selgem ja mugavam nii vabaühendustele kui ka rahastajatele, kindlasti väheneb siis ka kõigi halduskoormus.