Alari Rammo

FOTO: Erakogu

Kui ma üle kaheksa aasta tagasi vabakonnas aktiivsemalt tegelema hakkasin, olid mul peas veel juuksed ning ettekujutus, kuidas võim ja vabaühendused 2002. aastal riigikogus kokkulepitu põhjal kenasti koos ühiseid eesmärke seavad ja ülesanded omavahel ära jagavad. Ideaalist pole ma loobunud, suhted edenevad iga aastaga, maksumaksja on õnneks või kahjuks vabakonna suurim rahastaja jne. Siiski tunnen ma oma tööst üha vähem rõõmu, kui päevast päeva kasvab mahavisatud aja hulk, mis läheb üha suurema paki aruannete kirjutamise peale.

Väike näide. Hommikupooliku veedan rahastajale kannatlikult põhjendades, miks ostsin ametnikule tuttava valge paberi asemel värvilist. Pärastlõunal joonistan oma kontori plaani suvalisse nurka punase joone ja esitan arvutused, mitu protsenti ja ruutmeetrit just selle projekti tarvis ruumidest kasutasin.

Arvud on tegelikult üsna suvalised, aga ametnikule piisab sellest, et tal see paber olemas on. Need ja veel kümned dokumendid ning vastavuse keerulistele tabelitele peab ametnik hoolikalt läbi vaatama. Seejärel veel tema ülemus ja siseaudiitor, sest neid võivad rappima tulla rahandusministeerium, riigikontroll ning eurokontrolörid. Paarikümne kulureaga aruande heakskiit võtab nii teinekord pool aastat.

Lõpuks oleme inimestena mõlemad õnnetud, mina ja mu kontrollija. Võrdlen riiki rahastajana ikka Harry Potteri dementoritega, kes imevad sust välja lootuse ja jätavad vaid jubedaimad mälestused. See süsteem muudab tegelikult meid mõlemat, mind ja ametnikku, kalestunud masinateks, kes peavad süvenevat düstoopiat täiesti normaalseks.

Ma õpingi ära, et igati põhjendatud on tabelite esitamine 13 komakohaga või et leebena näiv sõna «paikvaatlus» tähendab su kontori läbiotsimist. Saan ma ju samas elu lõpuni igalt poolt raha, kui projektinduse salakeele ära õpin ja lepin teadmisega, et minu riik eeldab minu ebaausust.

Kõiksugustel reeglitel on ju teadupoolest ka see häda, et nad paljunevad hullemini kui küülikud. Sügisel kirjutati, et üht seadust muudeti ainult seepärast, et keegi pani oma kaksikutele erinevad perekonnanimed. Kes sellest «seaduseaugust» siis kahju sai? Kes seda ülepea teadiski? Ametnikud kipuvadki iga väiksematki erandi võimalust kohe tulevikuks välistama hakkama, luues uute normidega ka uusi auke. Iga auk ei ole aga toppimist väärt ja mis tahes raha kasutamisel võiks arvestadagi, et alati loksub natuke maha või niriseb välja. Lõpuks tuleb sellega leppimine ju odavam kui lõputu kontroll.

Ma ei ütle, et kontrolli pole üldse tarvis, kuid paha leiab alati oma tee. Kadalippude pideva tihendamisega kaob aga mõte teatud ülesandeid vabaühendustele anda, kui bürokraadid innukatest kodanikest endisarnaseid golemeid püüavad vormida. Siis võivad ametnikud need tööd juba ise ära teha, kui vabaühendustelt võetakse nende unikaalne paindlikkus ja inimlähedus.

Just sinna me jõuamegi, kui sisulise eesmärkide seadmise ning tulemuse ja mõju hindamise asemel – ehk kas ja kuidas maksumaksja raha eest tegelikult üheskoos elu paremaks tehti – keskendub riik iga kulutatud sendi lausauditeerimisele. Kusjuures nii põhjalikku kontrolli ei tehta ühegi avaliku võimu asutuse enda kulutustele, omasid ju usaldatakse.

Asi on lausa nii kaugele läinud, et euroraha jagavad sihtasutused ei suuda ise ka enam oma reeglite rägastikes orienteeruda ja nii vabaühendused kui ka ettevõtted peavad aastaid hiljem maksma tagasi toetussummasid, mille on suurem osa toiduahelast ammu heaks kiitnud.

Lihtsalt keegi veel kõrgemal avastab, et rahastaja pole iseenda reegleid kunagi korralikult mõistnud ega täitnud. Niisugune paheliseks õigusloomeks kutsutud praktika raputab ka aktiivsete kodanike usaldust oma riigi vastu, seda nii juriidilises, õiguskindluse kui ka moraalses tähenduses.

Siseministeeriumis valmiv vabaühenduste rahastamise juhend saab esialgu vaid soovitusliku jõu, mistõttu on osa ametnikke nii teistes ministeeriumides kui omavalitsustes selle juba välja naernud.

Nemad ei hakka isegi mõtlema millelegi, mis pole seaduse alusel kehtestatud ja täitmiseks kohustuslik.

Aga just head tahet ja uut tava oleks vaja, et rahajagamisel kehtiks ühtlased põhimõtted, oleks tagatud läbipaistvus ja ligipääsetavus, kontroll oleks proportsionaalne ja iga nõue põhjendatud. Rääkimata sellest, et vabaühenduste toetamine ei tohi tuleneda harjumusest või erakondlikust huvist, vaid aitama täita piirkondade või valdkondade arengusihte.