Siiri Oviir aasta naise väljakuulutamisel Tallinna Raekojas

FOTO: Toomas Huik

Üldiselt on noorte töötus kõrgem töötuse keskmisest näitajast umbes kaks korda, seda nii Eestis kui Euroopas laiemalt. Aga see ei saa olla lohutuseks ega õigustuseks probleemiga vähesele või üldse mitte tegelemisele. Eesti-taolisele väikeriigile on noorte pettumus leida kodumaal tööd ja seetõttu nende lahkumine dramaatilisem kui mõnele Euroopa suurriigile.

Viimasel ajal ilmub lehtedes õige palju artikleid noorte tööpuuduse kohta, seda just eri inimeste lugude kaudu. Teema püstitus on ajakohane, kuid tunnistagem, probleem on terav olnud juba pikka aega. Ligi 20 aastaga on meie noorte töötuse määr kasvanud peaaegu kahekordseks: kui 1993. aastal oli see näitaja 15-24-aastaste seas 11,2 protsenti, siis 2012. aastal 20,2 protsenti ehk pea iga viies noor oli töötu. On olnud ka praegusest hullemaid aegu – 2010. aastal oli vastav näitaja koguni 32,9 protsenti.

Haridussüsteem praktilisemaks

Meie noorte töötus on kukkunud eri ministeeriumide vahele ning prioriteetsena ja süsteemselt ei ole sellega riiklikul tasandil tegeletud. Tööandjatel on probleeme noorte kehvade praktiliste oskustega. Praktiline elu on näidanud, et nii kutse- kui kõrgharidus on liialt koolikeskne, kus teoreetilistele teadmistele ei lisandu piisavalt praktiliste oskuste omandamist.

Olen veendunud, et meil tuleks taastada praktikad. Ja mitte ainult, ette tuleb näha ka maksusoodustused ettevõtteile, kes noori praktikale võtavad. Praegune süsteem, kus praktikatasudelt kasseeritakse täisrauaga kõik maksud, ei motiveeri ettevõtjat praktikakohti looma. Enamus EL liikmesriike motiveerib maksusoodustustega nii tööandjat kui ka ei maksusta praktikatasusid.

Haridusminister võib muidugi rusikaga lauale raksatades öelda, et riik ei hakka kunagi noortele töökohti muretsema, kuid ma ei usu, et seda keegi ootakski. Küll aga on ministri pädevuses algatada reformid, mis tagavad kutse-ja kõrgkoolilõpetajate parema praktilise ettevalmistuse.

Alustuseks võiks ju vaadata tõele näkku ja küsida, kas ei lahku siitmailt ülikoolis arsti eriala lõpetanud noored ehk sellegi pärast, et aastaid on nappinud residentide kohti? Või mida peab tegema ülikoolis kolm aastat õppinud bakalaureusekraadiga ja suuresti vaid baasteadmised omandanud noor? Magistrikohti kõigile ei jätku, nappide teadmiste ja praktiliste oskusteta ei ole tal suurt võimalust ka tööturul. Kas sellistele tagajärgedele mõtlesid ka need, kes 3+2 süsteemi juurutasid?

EL tuleb noortele appi

Aga nagu ikka paljudel juhtudel, tuleb ka nüüd appi Euroopa Liit. Kõlab kõrgelt, aga just nii see on. EL on seadnud sihiks oma eelarve toel kindlustada kõigile noortele töö pärast kooli, pakkudes välja noortegarantii. Nimetatu näeb ette, et leidmata tööd nelja kuu jooksul pärast kooli lõpetamist või töötuks jäämist saab noor vastava kava kaudu tööpakkumise või pakkumise osaleda täiendushariduses, väljaõppes või tööpraktikas. Iseenesestmõistetavalt toob sellise süsteemi juurutamine kaasa eelarvekulusid ja just neid aitab EL leevendada.

EL kavandab sihtotstarbeliselt toetada kvaliteetset tööpraktikat (sh riikidevahelisi praktikavõimalusi), mis peaks parandama noorte tööalast konkurentsivõimet.

Teise meetmena on kavas toetada nn õpipoisiõppe edendamist. Tegemist on ettevõttepõhiste praktikakavadega, mis võimaldavad noortel saada töökogemusi ja praktilisi oskusi- nii töölepingu alusel ettevõttes kui ka omandada teoreetilisi teadmisi, ka haridusasutuste kaudu.

Kolmandana rõhutab EL noorte liikuvuse arendamist, mis tagaks noortele juurdepääsu enamatele töövõimalustele. Meetmete näol on tegemist integreeritud süsteemiga, kus rahvusvaheline praktika ja õpipoisiõpe võimaldavad noorel julgemalt proovida ajutist töötamist teises riigis.

Noortegarantii - pragmaatiline ettevõtmine, sest kokkuvõttes jäävad kulud alla töötuse, mitteaktiivsuse ja tootlikkuse langusega seotud pikaajalistele kuludele.

Noortegarantiis on muidugi veel nüansse, kuid oluline on siht - vähendada noorte töötust, püüdes leida eri riike vaevavatele põhimõtteliselt ühesugustele probleemidele lahendust.

«Võtkem härjal sarvist!»

Noortegarantii ja Euroopa  Liidu sihtotstarbelised algatused on ilmselt see, miks on ka Eesti valitsus heaks kiitnud nimetatud algatuse, soovides küll liikmesriikidele suuremat paindlikkust selle rakendamisel. Millist, on esialgu teadmata ning see teeb ehk veidi ettevaatlikukski, eriti arvestades otsustajate senist vähest huvi noorte töötuse leevendamisel ja kehtiva maksusüsteemi fetišeeritust. Loodetavasti ei sumbu hea algatus ja selleks eraldatavad summad kusagile kabinetivaikusesse, millest noortele tulu ei tõuse ja mõne aja pärast tuleb taas tõdeda, et noorte töötus on jätkuvalt kõrge.

Pingutatud paipoisi rollis oleme kiired Euroopa algatusi heaks kiitma, kuid millegi põhjapaneva rakendamisel oleme ettevaatlikud. «Härjal sarvist» haaras kohe Saksamaa, kes juba 2009. aastal, arutelude algetapis leidis, et meede on tõhus, ja eraldas 110 miljonit eurot «noorte garantiile» oma riigis noorte töötuse leevendamiseks. Tänaseks on noorte tööpuudus Saksamaal langenud kaheksale protsendile.