Peedu Sula

FOTO: Erakogu

Palgatõus ilma rahata – nii kirjeldab õpetaja Peedu Sula Postimehe arvamusportaalis värskeid ümberkorraldusi haridusmaastikul. Tema sõnul peaks riik tagama kõigile kogenud õpetajatele võrdse palga, mitte tekitama pedagoogide seas sisepingeid.

Palgatõus Aaviksoo moodi tähendab paljude haridusinimeste jaoks palgatõusu ilma rahata. Kui sellest enne «tõusu» räägiti, ei võtnud ministeerium sellist juttu üldse mitte tõsiselt. Meedia vahendusel kinnitas minister, et tõus jõuab iga õpetajani, sest haridustoetus on muudetud sihtotstarbeliseks.

Mulle teeb muret, et alates jaanuarist 2013 saavad sama ametijärguga õpetajad sama töö (nii mahu kui sisu mõttes) eest erinevat palka. Kui mõnel pool on suutnud koolijuht demokraatlikul moel kujundada juba sellise palgapoliitika, mille tulemusel tõusis ka vanemõpetajate ja metoodikute töötasu, siis on viimastel selle üle üksnes hea meel. Ent murettekitav on just see, et Eesti õpetajad on asetatud väga ebavõrdsesse olukorda.

Viimases ministeeriumi üllitatud palgakorralduse tugimaterjalis nimetatakse igat kooli ja töösuhet nüüdsest alates ainulaadseks. See ainulaadsus tähendab ennekõike seda, et riik on taganenud ühtse palgapoliitika eest vastutamast. Vanemõpetajad ja metoodikud jäeti ilma riiklikest garantiidest, st palga alammäärade tõusust. Neil on need ikka veel 2008. aasta tasemel!

Nende palgatõusu on kommenteeritud ministeeriumi ametnike poolt stiilis «ka nende palka võib tõsta», kuid vastutus on lükatud kohalikule tasandile – tõstku, kui tahavad!

Eestis on omavalitsusi, kes arvavad, et ei ole vaja tõsta – peaasi, et alammäär on garanteeritud. Ometi oodatakse just kogenud õpetajatelt uue riikliku õppekava jaoks õppe- ja juhendmaterjale, sest neile saab kindel olla ja nende kogemust maksab usaldada.

On ka omavalitsusi, kes ei saa vanemõpetajate ja metoodikute palka tõsta, sest riik ise ei rahasta mitmeid teisi valdkondi (nt õpiabi). Viimane olukord on isegi mõistetav, sest käimasoleva eelarveaasta jooksul on omavalitsustel täiendavaid finantse raske leida. Kui riik ühe käega annab ja teisega võtab, siis ei saa kõnelda sihtotstarbelisest õpetajate palgaraha tõusust.

Siiski ei sõltu õpetaja palgatõus ainult kohalikust omavalitsusest, vaid ka sellest, millist palgapoliitikat kujundab vastava kooli direktor. Isegi see on praegu võimalik, et sama omavalitsuse piires saavad vanemõpetajad ja metoodikud tundide andmise ja klassijuhatamise eest erinevat tasu.

Õpetaja palk ei pea seepärast kannatama, kui ta juhtumisi õpetab koolis, kus pearaha laekub vähem. Rahvastikuprotsessid (sündivus, ränne) laiemas mõttes ei sõltu õpetajaskonnast.

Praegune olukord on kaugel sellest, mida õpetajad viimase streigiga nõudsid. Ma loodan, et riigipoolne ebavõrdse palgapoliitika viljelemine ei tekita õpetajaskonnas endas sisepingeid. Ma ei taha, et palgatõus Aaviksoo moodi sünnitaks artikleid, kus palgapoliitikat võrreldakse mõnitamisega Tõstamaa koolis. Ma tahan, et sama töö eest garanteeriks riik võrdse palga kõigile kogenud õpetajatele.