Pildil Marju Lauristin.

FOTO: Peeter Langovits

Kuni meie riigiisad ja muud võtmeisikud eesti kultuurist tõsiselt ei hooli, peame olema tänulikud, et leidub Yana Toomi suguseid ärritajaid, kirjutab Marju Lauristin Postimehe arvamusportaalis.

Olen neid ridu kirjutades Eestist väga kaugel Vahemere-äärsel rannikul, kus iga paarikümne kilomeetri järel võib keset türklaste põlde kohata muinasaja tsivilisatsioonide uhkeid varemeid. Kohalik muuseum eksponeerib kõrvu pärslaste, hetiitide, lüükialaste hauakambrite leide ja sadu siitsamast rohkem kui tuhandeaastase mullakihi ja varemete alt välja toodud kauneid antiikskulpuure.

Koduseid diskussioone saab arvutist jälgida, siinses väljasurnud rahvaste ja võimsate tsivilisatsioonide kalmistu õhustikus kõlavad need üsna irooniliselt.

Kuni Eestis pole poliitikud ega ajakirjanikud aru saanud, et ühe rahva ja kultuuri saavad surematuks teha ainult kultuuriloojad, kuni meie rahva ehmatavalt suur osa leiab, et ERMi ehitus on raiskamine ja kultuuriminister peab õigeks rahvakultuuri juureniidistiku - rahvaraamatukogude ja kohalike muuseumide võrgu - hoolimatut katkikäristamist ning ähvardab lõpetada eestikeelsete raamatute trükkimise toetamise, kuni riik ei pea endale häbiks kultuuritöötajate näljapalka ja meie kultuuri tipptegijate loomestipendiumide suurus on vaid kolmandik riigikoguliikme igakuisest esinduskulust - seni peame olema tänulikud, et leidub Yana Toomi suguseid ärritajaid.

Neid, kes tekitavad eesti keele ja kultuuri püsimise probleemi ümber tuhandete kommentaaride vihase herilassumina ja meenutavad meile, et eesti keele ja kultuuri püsimist ei tee iseenesest mõistetavaks ei põhiseadus ega turumajanduse «nähtamatu käsi», vaid et see püsib ainult meie endi, eesti rahva pühendumuse najal.

Kohtusin kord lauatäie noorte isamaalastega, enamasti ajaloo ja teiste rahvusteaduslike erialade tudengitega, keda huvitas, mida mina arvan vene koolide üleminekust eestikeelsele õppele. Arvasin, et sellele on edu loota, kui nende taolised särasilmsed patrioodid lähevad õpetajateks ja näevad oma isamaalist missiooni selles, et võimalikult palju Eestis sündinud ja kasvanud, sh vene kultuuritaustaga noori saaksid Eesti koolist kaasa austuse ja armastuse eesti kultuuri ja ajaloo vastu.

Kui küsisin, kes ümber laua istuvast paarist kümnest noorest oleks valmis seda tegema, järgnes piinlik vaikus.

Seitse aastat tagasi seadis rühm eksperte, kelle seas oli nii loodus- ja täppisteadlasi kui humanitaare ja sotsiolooge, kokku Eesti jätkusuutliku arengu strateegia aastani 2030 nimega «Säästlik Eesti 21». Selle võttis riigikogu vastu 2005. aastal ja kehtib tänagi.

Selle kallal töötades jõudsime üksmeelselt järeldusele, et Eesti nii majandusliku kui sotsiaalse ja ökoloogilise jätkusuutlikkuse võtmeks on Eesti kultuuriruumi elujõulisus ja loomisvõime avatud globaalses, infotehnoloogiast küllastunud keskkonnas.

Kui kaob eesti kultuuri tähendus uute põlvkondade jaoks, kui eesti kultuur kaotab võime ise ennast iga põlvkonna jaoks uuesti luua ja anda edasi eesti keeles talletatud kultuurimälu, kui me ei taha ja ei oska oma kultuuri väärtusi tõlkida uute meediumide ja teiste kultuuride keeltesse, siis meie kultuuriruum sulgub minevikku ja tema eneseuuendusprotsess seiskub. Eesti rahva olemasolu mõte hääbub. Siis ongi tegemist eesti rahva reaalse väljasuremisohuga.

Kultuuri ja keele elus püsimine eeldab eestluse hoidjatelt aedniku hoolt ja armastust. Viha ja kramplik enesekaitse söövad eestluse elujõudu, nagu tuntud anekdoodis hävitas õunapuu juurtele valatud lambiõli puu enda – anekdoodis talumehest, kes õunapuud õliga kastes mõtles ainult sellele, et puu alla maetud vintpüss rooste ei läheks.

Kas eesti keele ja kultuuri puu püsib viljakandvana või kärbub juurte alla maetud roostes vintpüssist leviva saaste tõttu?

«Eestlus on looming!» kinnitasid paguluses üles kasvanud noored metsaülikoolis pool sajandit tagasi, vastandades nõnda oma eelarvamustevaba hoiaku ja siira armastuse eesti keele ja kultuuri vastu pagulaseestluse vanema põlvkonna kodu-Eesti kultuuri jäigalt eitavale hoiakule.

«Saagem vabaks ärkamisaegsest, mütoloogilisest ajalooteadvusest, loobugem enesekaitselisest eestlusest, mõistkem Eesti ajalugu osana Euroopa ajaloost» kõlab uue põlvkonna ajaloolaste hääl.

Neile kajab sajandi tagant vastu nooreestlaste hüüd: «Olgem eestlased, kuid saagem eurooplasteks!» Nagu siis, nii ka nüüd põrkavad kokku avatus ja suletus, uuendusmeelsus ja alahoidlikkus, minevik ja tulevik.

Ajalugu on näidanud, et sellistest vaidlustest meie kultuuri elujõulisus ei ole kannatanud, vaid pigem kasvanud. Nii toimibki põlvkondade vahetudes pingestatud ja elav, uut mõtestatust ja kaasaegseid eneseväljendusvorme otsiv ja loov kultuur.

Mis aga puutub Yana Toomi juhtumi ümber meedias puhkenud (või teadlikult spinnitud) rahvuslikku paanikassse, siis tuletaksin valveisamaalastele ja võltsliberaalidele meelde Euroopa liberaalse mõtte esiisa Voltaire'i, kes ütleks sellel puhul: kui vastumeelsed mulle tema mõtted ka ei oleks, annaksin ometi kõik tema õiguse eest neid vabalt väljendada.

Postimehe arvamusportaal alustab Marju Lauristini mõtete avaldamisega artiklisarja eestluse elujõust.