Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2013/02/08/1561386t1h2175.jpg)
Sel teisipäeval pidasid ajaloomuuseumis oma järjekordse lahingu muistse vabadusvõitluse ristisõjastajad ja senise ajalookäsitluse kaitsja Lauri Vahtre. On hämmastav, kuivõrd lühikese ajaga on ajaloolaste seas kaalukauss uue, müüte lõhkuva suuna kasuks kaldunud. Isegi Vahtre tunnistab, et üdini rahvusromantilise ajalookäsitluse aeg on möödas.
Ometi on temast kujunenud n-ö vastasleeri eestkõneleja. Ja teeb ta seda tööd nauditavalt, mis sest et ma temaga nõus pole. Ta varustab senisesse paradigmasse uskujad argumentidega, hoolitseb eestlaste «au ja uhkuse» eest. Kuid tegelikult ta ka pehmendab üleminekut uuele arusaamale Eesti keskajast ja kiirendab selle omaksvõttu.
Kui poleks Vahtret, vaevalt me siis praegu ühe raamatu ja mineviku üle jätkuvalt nii palju arutleksime.