Siim Kallas: Jakob Westholmi gümnaasium 115

Siim Kallas Foto: Peeter Langovits

Eestlasest eurovolinik Siim Kallas meenutab Õpetajate Lehe veergudel oma lapsepõlve 115-aastaseks saavas Tallinna Jakob Westholmi gümnaasiumis, rääkides nii armumistest, pinginaaber Tõnis Mägist kui kehalisest kasvatusest.

Otsisin välja kaks fotot. Ühel, mustvalgel, on üsna õnnetu näoga, kartlik jõnglane 1. septembril 1956 Kevade tänava koolimaja peaukse ees. Mida toob see uus tundmatu maailm – kool? Teisel, värvilisel, peaaegu samas kohas juunis 1967 tehtud fotol on pikk väga kõhn (66 kilo!) nooruk tumesinises ülikonnas, äsja saadud kuldmedal sõrmede vahel. Ta on enesekindel, veendunud, et tulevik toob ainult edu ja õnnestumisi. Ta on tulevikuks valmis.

Minu 11 kooliaastat möödusid Tallinna 22. keskkoolis. Ka siis kutsuti meie kooli mitteametlikult Westholmiks. Kooliaastad on inimese jaoks suure muutumise aeg.

Mina olin Lillekülast, minu sõbrad ja klassivennad põhiliselt Pelgulinnast. Agulirahvas, olud olid väga kitsad. Minu pinginaaber Tõnis Mägi elas koos emaga Rohu tänava keldrikorteris. Meil oli Tulika tänaval omaette korter, suur asi tol ajal, tõsi, kokku vaid 27 ruutmeetrit. Keegi rääkis, et kusagil on korterid, kus torudest tuleb sooja vett. Arvasin tõsimeeli, et see on mingi nali, et see pole võimalik. Minu koolitee kulges piki Tulbi tänavat ja Paldiski maanteed. Paldiski maanteed ääristasid madalad puumajad, mööda marssisin Krulli masinatehase vanast hoonest. Millegipärast on meeles talvised suured lumehanged, mis kevadeks väga poriseks läksid.

Klassidesse olevat meid jagatud sotsiaalse päritolu alusel. Viisakamatest peredest lapsed A-klassi, järgmine kategooria B-klassi ja päris põhjakihi lapsed C-klassi. Mina, pillimehe ja raamatupidaja poeg, sattusin B-klassi ja olin selles kuni kooli lõpuni. Paul Lettens paigutati C-klassi, kuna tema isa oli TPI-s vesivarustuse ja kanalisatsiooni õppejõud. Solgitorud ikkagi.

Sellest, et meie koolimaja on väga ilus, saime varakult aru. Isegi siis, kui meid pandi klaasitükkidega koridoride vineerpaneele puhtaks kraapima, et neid uuesti lakkida saaks.

Varasematest aastatest on meeles klassijuhataja Laugus, vana kooli mees. Meeles on ka lauluõpetaja Venno Laul. Tema ei olnud väga meeldiv õpetaja, kuri ja kole tähtis.

Pean tunnistama, et viimastes klassides ei meeldinud mulle enam kooli rutiin oma jäiga tunniplaani ja muuga. Ülikoolis seevastu tundsin end nagu kala vees.

Õppisin hästi, seetõttu ei nõutud minult eriti palju. Tagantjärele on see mind häirinud. Olen ikka arvanud, et just parematelt õpilastelt tuleb rohkem nõuda. Muidugi, kui ma sellest näiteks oma kolleegile Sven Mikserile rääkisin, ütles ta: «Tänaseks on sinust peaminister saanud. Mis sinust veel siis oleks saanud, kui sa koolis rohkem oleksid õppinud!» Nojah …

Siiski – oli õpetaja Siider, kes õpetas joonistamist. Tema pani minu jaoks kokku väikese süvendatud kava, et tutvuksin põhjalikumalt kunstiajalooga, eriti Eesti kunstiga. Hea alus, millest on abi praeguseni.

Eriti tagantjärele hindan neid õpetajaid, kes olid nõudlikud. Mäletan vene keele õpetajat Tomsonit. Vene keele tunde oli palju, mina kui üldiselt viieline õpilane eeldasin, et mind palju ei tülitata. Aga õpetaja Tomson küsis. Ühes tunnis pani viie, järgmises küsis jälle. Olin selleks valmis ja sain ikka viie. Aga ta küsis ka kolmandat korda järjest. Ja siis pani kahe. Ta ei kiusanud, õpetaja Tomson oli väga soliidne inimene. Kooli lõpuks oli vene keel päris selge. Sellest oli ja on palju kasu olnud. Ülikoolis sain seetõttu vene keele tundidest vabaks. Vene keele heal oskamisel on üha suurem väärtus.

Westholmis oli sport au sees. Mina olin kehalises kasvatuses kehv. Õpetaja Sehver oli mõistev ja abistas igati, aga ega vajalikud harjutused eriti välja tulnud. Eriti jubedad olid igasugused võimlemisriistad – kang ja muud. Väljas oli tavaliselt külm ja ebamugav. Kentsakas küll, kõige rohkem meeldisid mulle tunnid, kus tehti üldfüüsilisi harjutusi. Aga neid oli vähe ja kehalise kasvatuse tunde oli üldse liiga napilt. Viimasel paarikümnel aastal olen justkui oma varasemat sportlikku mahajäämust tasa tegemas. Pühendame koos abikaasaga kehakultuurile palju aega.

Muidugi polnud õppimine ainuke, mis kooliajast meeles. Viimastes klassides osalesin innukalt koolipidude karussellis. See pöörles igal nädalavahetusel, enamasti reedeti, aga vahest ka laupäeval. Paljudel koolidel olid omad tantsuansamblid. Hiljem kerkis kõige tähtsama peokohana esile tolleaegse nimega Tombi klubi, Mustpeade maja. Seal mängis ansambel Reval, pärastise nimega Optimistid. Samad muusikud lõid hiljem Rock Hotelli. Poolhämarad saalid, mida hämaram, seda parem. Teadustus – nüüd tuleb muusika filmist «Rumjantsevi lugu». See oli tvist, kiire ja moekas tants. Ametlikult mittesoovitav. Film oli suitsukatteks.

Mina polnud eriline tütarlaste lemmik. Tütarlaste poolehoiu võitmiseks pidin kõvasti vaeva nägema. Keskmine tantsuoskus oli abiks.

Oli üks väga nägus poiss mingist muust koolist. Kui see saali ilmus, ohkasid kõik tüdrukud. Hirmus kadedaks tegi. Hiljem puutusin temaga tööasjus kokku. Saime headeks tuttavateks. Naist tal polnud, elas üksi. Ja jõi üsna ohtralt. Tänaseks juba ammu parematel jahimaadel. Ilmselt oli midagi, mida mitte kadestada.

Keskkooli ajal ilmusid biitlid. See oli pöörane. Kuulasime jumal teab kust hangitud linte ja mõnikord isegi plaate Tõnis Mägi kodus.

Biitlite lood tulid ka tantsupidude repertuaari. Üks paneb tänagi südame kiiremini käima: «All My Loving». See meenutab mulle ühte suurt armumist.

«Close your eyes and I’ll kiss you, Tomorrow I’ll miss you.» Ohh … Nii et mitte ainult matemaatikast. Kuigi seda õpetas väga hea õpetaja Aarpuu hüüdnimega Puškin.

Pidudega seoses võtsime vahetevahel napsi. Mõnikord jõime end purju. Sõbrad armastasid piirituseveini, nn peeti. Mina seda ei joonud. Aga mida ma siis jõin, seda ei mäleta. Imelik. Minu peal oli sagedasti ka klassiõhtute organiseerimine. Tegin sel ajal ühe tähelepaneku, mis on ka hiljem korduvalt õigeks osutunud – kes viimasena tuleb, jääb esimesena täis.

Suitsetama ma koolis ei hakanud, isegi ei proovinud. Põhjus oli ilmselt see, et isa suitsetas kõvasti ja see oli ebameeldiv.

9. klassis oli mul pahandus. Ajasin kohatu plaksutamisega nurja loengu, milles räägiti noorte raskest elust välismaal. Kaalumisel oli minu haridustee jätkamine töölisnoorte õhtukeskkoolis. Ega selles midagi hullu oleks olnud. Mitmed ülikooliaegsed sõbrad lõpetasidki õhtukooli. See ei takistanud neid edukalt edasi õppimast. Minul siiski lubati jätkata 22. keskkoolis.

Keskkoolis käisime ekskursioonil Mihhailovskojes Pihkva kandis. Seal oli elanud suur vene poeet Aleksander Puškin. Meile tegi see reis rohkem nalja. Mingit arusaama sellest, kui suur poeet oli Puškin, küll ei tekkinud. Dovlatovi raamat «Riiklik kaitseala» tõi selle reisi nüüd meelde.

Klassijuhataja Simmul ütles lõpetamisel: «Olete keskkooli lõpetamisel haritumad kui hiljem. Teil on täna teadmised füüsikast ja bioloogiast, matemaatikast ja kirjandusest, ajaloost ja eesti keelest. Te arenete edasi, süvenedes ühte või teise valdkonda, aga üldine haritus kui tervik on just praegu tugevaim.» See on vist tõepoolest nii.

Artikkel on kirjutatud Tallinna Jakob Westholmi gümnaasiumi juubeliraamatusse, mis ilmub lähinädalatel.