Toomas Hussar

FOTO: Erakogu

Kultuurist ja kunstist jahvatatakse päris palju. Kriteeriumid «hea» ja «halb» on selgelt ebapiisavad, kuigi operatiivsel viisil näiteks suitsu süüdates ja seejärel suunurgast ühte silpi suitsuga välja lastes kannab see vähemalt viiekümneprotsendilist sõnumit. Aga kui öeldakse «keskpärane», mis teadagi ei tähenda kõrget tunnustust, evib see justkui rohkem informatsiooni ja mille peale enamikul juhtudel mõistvalt noogutatakse. Ja ega ma ei teagi täpselt, kust otsast alata ja mida siis lõpuks järeldada, igatahes püüan siin mingis vormis oma kimbatust edastada.

Üks asi on selge – liikluskultuuris ma eelistan keskpärasust ehk siis mitte erakordsust, kui see võiks vastand olla. Minu küünejäljed on vist siiamaani ühe S-klassi mersu nahkistmes Marokos, kui see öösel läbi paduvihma kattis 300 kilomeetrit pooleteise tunniga, saateks raadiost vali kohalik hoogne ja kirglik muusika. Kui arvestada veel seda, et juba hommikul sai Tallinna-Helsingi lennuliinil lumetormis laperdatud ja kümme tundi hiljem Casablancasse maandudes pikne suure pauguga lennukisse lõi, nii et sädemeid lendas, siis sain väga selgelt aru, kui habras elu on.

Elamuste üle muidugi kurta ei saanud. Samas aga ihaldame neid elamusi ohutus virtuaalsuses, kunstis nimelt. Aga ega adrenaliinirohke kunstiteos ei pruugi olla veel hea kaup. Ühest filmikommentaarist leidsin sellise lause: «Möödub aeg ja süütust tütarlapsest võrsub halastamatu tapamasin, kelle ainus eesmärk on oma vanemate mõrvaritele kätte maksta. Loomulikult pole kõik sugugi nii lihtne, kui esmapilgul paistab.» Näib olevat tegemist erakordse juhtumiga, aga samas justkui nähtud uni, kui mitte tüütu luupainaja. Siin nüüd hinnang ühele teisele filmile: «See on lihtsalt nii keskpärane, et kaob üleüldisesse keskpärasusemerre lihtsalt ära.» Jääb mulje, et midagi on väga palju. Liiga palju. Aga meri on ju ilus – kõik tahavad oma suvilaid mere äärde ehitada. Aga äkki selles ongi jama, et kõik tahavad?

Pean tunnistama, et ma salaja loen naisteajakirju. Lisaks seksinippidele ja määratlusele, milline on tõeline mees, saab teada muudki huvitavat. Näiteks seda, et ametlikult on keskpärasuse aeg läbi. Naine24.ee: «Kas keskpärasus on tabu? Üha enam räägitakse sellest, et konkurents on suur ja vaid tugevamad jäävad ellu. Keskpärasuse aeg on ametlikult läbi. Olgu meil hea töö või mitte, see sõnum mõjub valusa hoobina paljudele naistele, kirjutab Huff Post. Me teame, et keskpärasusest ei piisa ja et «tavaline» on peaaegu sama, mis läbikukkumine. Naised on endaga armutud, sest soovivad igal pool parimad olla.» Paistab, et asi on naljast kaugel ja ei ole mõtet tüli norida, kuid paraku jääb kripeldama üldistus «naised», mis peaks tähendama «kõik» või vähemalt «enamik» naistest. Aga kas see pole mitte…?

Leidub ka vähemradikaalset lähenemist. Mitte et keskpärasuse aeg on läbi, vaid sellest saab lahti 12 kuuga. Tegemist on nimelt «Teadmised rahaks koolitusprogrammiga», aga rohkem ma seda ei propageeriks, sest see paistab liiga ogar, pealegi lõks lihtsameelsetele.

Võib-olla aitab keskpärasuse mõistet hoomata selline kultuurinähtus või valdkond nagu mood. Teame, et moeloojad tegutsevad originaalsuse nimel. Originaalne uuendus võetakse aplausiga vastu ja niipea kui see jõuab rohkemal või vähemal määral massidesse, on aeg kuulutada see või teine asi «moest läinuks». Ja ega moeloojad ei maga, kohe on neil varnast võtta uus fantastiline asi. Moe olemusest hakkasin ma paremini aru saama, kui aimasin teatud paralleeli n-ö loodusliku ringkäiguga, kus siis isuäratavast kunstiteosest saab pärast aktiivset ja massilist tarbimist väljaheide, mis omakorda aja möödudes võib muutuda viljastavaks sõnnikuks. Ja põllumees muheleb.